Kõigepealt tänasest päevast. Võtsime hotelli kaudu piletid Kuala Lumpurisse. 7.15 pidime taksoga välja sõitma sadama poole, kust pidi kell 8.45 väljuma tund aega sõitev praam Kuala Perlisesse, kust läks meie buss. Hotellist saime kenasti õigel ajal minema, aga ma ei osanud oodata, et “taksot” mängib meie ülitemperamentne iraanlasest hotelliomanik, kellel on vaid üks töötav jalg. Ja mis kõige pullim – jala kaotas ta kahes järjestikkuses liiklusõnnetuses! Vähemalt oli meie äratus igasugusest hommikukohvist tõhusam, kuna pidev vastassuunda kaldumine ja üldse veider käitumine roolis hoidis meie adrenaliinitaseme varakult kõrgel. Jõudsime siiski turvaliselt sadamasse ja õigel ajal praamigi, kuid 8.45 väljuma pidanud praami meeskonnaliikmete näos ei liikunud ükski lihas, kui pärast kellaaja kukkumist veel veerand tundi inimesi juurde tilkus. Kell 9 sõitsime sadamast välja ja kuna bussijaam oli Kuala Perlise sadamast vaid viie minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, hingasime kergendatult, sest igasugune kella peal arvutamine näitas, et peaksime bussi peale ilusti jõudma. Ometi üllatused jätkusid. Millegipärast sattus just meie laeva kapteniks kas esimest korda laeva juhtinud või lihtsalt napakas kohalik, sest maabumine Kuala Perlise sadamasse võttis aega oma pool tundi ja isegi teised kohalikud hakkasid närviliselt kella vaatama. Kuna meie jaoks kippus asi sellise viivituse tõttu juba kriitiliseks, mõtlesime juba, et peaks omaalgatuslikult kuskilt vööri mööda kaile ronima, aga kuna rahvamass, kes nagu sardiinid karbis saamatu meeskonna järgi ootasid, oli nii suur, polnud meil sellisteks manöövriteks lihtsalt ruumi. Pärast pikka ootamist suutsid madrused ühtäkki paigaldada silla, kust maale sai ja kuna sel hetkel tegime juba musta huumorina omavahel kihlveo, kas jõuame bussi peale või mitte, kasutasime Tallinna ühistranspordist tuttavate vanadaamide tooreid võtteid ja võitlesime end küünarnukkide ja kottide abil esimeste sekka, kes paadilt minema said.
Põrutasime sisuliselt jooksuga bussijaama, kus mingil põhjusel andis meie bussifirma kiosk meile hoopis ühe teise bussifirma piletid. Kell oli täpselt 10.30, kuid bussist polnud jälgegi. Meile kinnitati pidevalt “don't worry, don't worry, bus will come” ja nii mõtlesimegi, et ju siis vahet pole. Kell 11 saabus pidulikult käiguragistushüüete saatel meie värvikirev buss, mille roolis oli umbes Justin Bieberi vanune kutsikanäoga kohalik. Rohelist lehte Malaisias ei kasutata, aga kui seda tehtaks, oleks meie bussi-Bieberil need kohustuslikud ilmselt alles esimesi kuid. Rahustasin Liisit, et tihtipeale on noored juhid just märksa korralikumad kui vanad kalad, kes siin riigis arvavad, et nad on kõikide liiklusvahenditega maailmameistrid ja nii oligi – Bieber sõitis väga korralikult.
Paraku oli põhipull alles ees. Esmalt sõitsime me veel ühest peatusest läbi ja korjasime ühe inimese peale. Teine peatus oli rehvitöökoda, kus üllatus-üllatus, läks umbes poolteist tundi rehviparandusele. Bussijuht ja töömehed olid muidugi seda nägu, et selline protseduur on reisijaid täis bussis täiesti tavaline nähtus. Itsitav kamp viskas seal kordamööda nalja, tegi Liisile korduvalt silma ja tundis ennast muudmoodi ülimõnusalt. Rehvitöökoja kõrval oli õnneks pizza-restoran ja kuna me polnud hommikust söönud, andsime rahulikult tellimuse sisse ja ootasime oma toitu. Tegime samuti nägu nagu see kõik oleks väga tavaline. Ajalises mõttes võinuks me veel tellida järgemööda veel teise, kolmanda ja võib-olla neljandagi pizza, aga sellest plaanist siiski loobusime, sest see oli seni üks kallimaid söögikohti, kus me käinud. Kell 1 saime lõpuks liikuma (pärast esimese lõigu kirjutamist tegin pizza-pausi ja pärast enam ei viitsinud kohe trükkima hakata) ja järgmine sõidulõik kestis lausa tund aega järjest. Bravo! Paraku jäi buss kell 2 tee äärde seisma ja siin oleme me siiamaani (hetkel on kell täpselt 3). Vahepeal käisin uurimas, mis värk on ja üks inglise keelt rääkiv reisija selgitas mulle pärast pikka arutelu bussijuhiga, et ilmnenud on mingi tehniline rike ja millal sõiduvahendi taas sõidukorda saab, on keeruline prognoosida. Just viimast lauset kirjutades kõndis meist bussijuht mööda, kes luges reisijaid üle. Kõigi läänemaailma eelduste kohaselt tähendab, et meile saadetakse uus buss järgi....Siiski, siiski. Napp veerand tundi hiljem buss imeväel paranes ja me sõidame. Kohale peaks jõudma nüüd kuue tunni pärast ja ma siiralt loodan, et nii läheb. Enam pole võimatu, et ületame Frankfurt-Singapur lennuaja....
….
Jõudsin enne Bieberi sõidustiili kiita, kuid tüüp otsustas pärast nelja viivitatud tundi tagasi sõitma hakata ja kihutas sittadel teedel kõikidest autodest mööda. Mõned on siin lihtsalt nii lollid ja ei saa aru, et kui reisi kestvuseks peaks olema seitse tundi, aga starditakse neli tundi hiljem, ei saaks liinibussiga isegi 200 km/h sõites õigeks ajaks kohale. Eriti veel siis, kui bussijuht oma äranägemise järgi SUITSUPAUSE teeb. Kurat, Bieber on tõesti loll. Igal juhul Kuala Lumpurisse jõudsime natuke pärast kella üheksat ja esimest korda reisi jooksul ööbime hotellis, mis väärib hotelli nime. Tuba on euroopalik, üsna korralik hommikusöök oli hinna sees ja kõik on nii nagu olema peab.
Kuna seda bussijama sai nii palju, siis võtan järgmised tähelepanekud/meenutused Malaisiast kokku nii, et iga teemat kirjeldan ühe lausega.
-Malaisias restorani minnes veenduge enne lauda istumist ja valima hakkamist, kas kõik komponendid on köögis olemas – üle poolte kordadest ei saanud me seda, mida tellisime.
-Saime endale esimesed sõbrad ja üllatus-üllatus, tegemist on 70. eluaastale lähenevate inglaste Phil'i ja Sue'ga, kes juba 20 aastat reisivad neli kuud aastas Aasia riikides ringi
-Palju on vaieldud New York'i kaksiktornide katastroofiga seotud vandenõuteooriate üle, kuid nüüd kuulsin ma hoopis midagi uut – meie iraanlasest hotelliomaniku (see ühe jalaga) kindel veendumus on, et seda katastroofi üldse ei toimunudki ja see on vaid ameeriklaste propaganda...
-Kokkuvõttes on tax-free saar Langkawi täitsa tore koht
Käisin skorpionite ja tarantlitega ujumas
Liisi käis koske vaatamas
Minu kõige uuem, aga samas kõige vanem sõber, 70-aastane inglane Phil
Meie jaoks legendaarse väärtusega rehvitöökoda. Pildistatud bussiaknast
No comments:
Post a Comment