Kell tiksus just üle südaöö ja viibime bussis liinil Kuala Lumpur – Kuala Perlis. Kuala Perlis peaks siis olema see koht, kust paadiga Langkawile saab. Seekord on kaasas kaks pakki pähkleid ja Liisi sõber Martti, kellega päeval kokku saime. Üsna viimase hetkeni polnud me kindlad, kas liigume Kuala Lumpurist edasi Tai piiri ääres olevale Langkawile või umbes poole lähemal olevale Pangkorile. Otsustavaks sai ilmateade – Pangkoril näitab ilmaennustus veel sitemaid prognoose kui Langkawil. Pea nädal on siin kandis oldud, aga oleme ilmselt valgemad kui Eestis. Langkawil ka midagi head loota pole, aga eks paistab. Loodame!
Kui peaks Kuala Lumpuri kolme veedetud öö ja päevaga kokku võtma, läheb kirjeldamisega suhteliselt keeruliseks. Lihtsalt erilisi mälestusi polegi. Aga samas võib mäluprobleemide taga olla aju vähene hapnikuga varustatus. Nimelt haisesid enamus tänavad siin nii rõvedalt, et umbes iga kümne sekundi tagant pidi hinge umbes kümme sekundit kinni hoidma, et mitte oksele hakata ja suure tõenäosusega võis see ajutegevusele oma jälje jätta. Liisi ütles praegu siin kõrval, et sellega harjus lõpuks ju ära, aga ma tuletasin talle meelde, et me istusime täna terve päeva kas Starbucks'is või McDonalds'is ehk siis haisutänavatel viibisime suhteliselt vähe.
Sügavaima või siis täpsemalt öeldes kõrgeima mulje jättis esimesel päeval külastatud Petronas Towers'i kaksiktorn, mis oli tõesti kolossaalne ja kõrghoone kohta vähemalt meie hinnangul päris kaunis. Kusjuures positiivsetest muljetest oligi see suht-koht ainuke, mida tõestab ka meie pildipank. Umbes 50st Kuala Lumpuris tehtud fotost figureerib mingi osa sellest ehitisest umbes 40-l.
Mõnes mõttes oleme vähestes mälestustes ka ise süüdi, sest teisel täispikal päeval magasime kella neljani päeval ja kui seadsime umbes viie aeg sammud ühe pargi poole, kus võinuks külastada väidetavalt maailma suurimat linnuparki ja muid lõbustuskohti, olid need enamus juba kinni. Vähemalt oli pargis mõnus troopiline taimelõhn mitte konstantne kakalõhn. Ah jaa, rahvuslikku mošeed nägime ka. Jube kole oli, nagu suvaline bussijaam vms. Liiga kaasaegne.
Veidi söögijuttu ka. Üldiselt avastasime enda hotelli lähedal väga normaalse söögikoha, kus haises vähe, hinnad olid head (kahepeale sai söönuks alla 5 €) ja tundus suhteliselt puhas. Ka toit oli maitsev. Tõsi, Liisile hakkas see täna hommikul veidi vastu, kui meie laual asunud kahvleid tuli näppima näiliselt veidi alaarenenud 100-aastane mees, kelle näos polnud Liisi väitel ühtegi luud ja kellel süües otsaesine ja lõug kokku puutusid. Ta tõsimeeli näppis kõik kahvlid läbi, et endale sobiv välja valida. Aga ta oli vähemalt sõbralik.
China Town Inn hotell Petalingi tänaval ei lakanud meid üllatamast ka järgmistel öödel. Kuigi ühtegi noa-thrillerit me rohkem ei kohanud, tekkisid meie toa ümbrusesse meie jaoks mütoloogilised tegelased, kelle olemasolu me kunagi ei näinud, aga keda me pidevalt kuulsime. Reeglina enne magamaminekut ja uuesti hommikul kella viie ajal hakkas ühes justkui meie vannitoas vesi solisema. Veendununa, et meie vannitoas end keegi siiski ei pese, vaid lihtsalt seinad kostavad nõnda hästi läbi, algas iga kord umbes veerand tunni pikkune rögakontsert. Mingi naabrivanamees lihtsalt rögises dušši all nii kõvasti, et täiesti võimatu oli uinuda. Või kui magasid, ärkasid selle peale üles. Päris rõve oli.
Teistel naabritel oli jällegi kombeks mingil ajal öösel ilmselt peolt tulla ja siseneda oma hotellituppa umbes 50 korda. Ühel ööl läks lihtsalt lakkamatuks uksepaugutamiseks ja võõrakeelse Õllepruulija jorisemiseks. Kui joodikute laulupidu läbi sai, panustasid meie mittemagamisse hotelli koristajad. Nimelt oli neil kombeks ruume küürima hakata juba väga vara hommikul. Lisaks sellele, et nad kaagutasid omavahel selles niigi tite vingumisena tunduvas keeles, hakkasid nad mingil põhjusel igas toas mööblit ringi kohistama. Katsuge magada, kui kõrval toas isehakanud sisearhitektid tegutsevad. Jah, hotelli plussiks oli ainult hea asukoht ja võrdlemisi mõistlik hind. Tagasi sinna ei läheks.
Mis Langkawi majutusse puutub, on meil see ainult esimeseks ööks olemas. Koha peal vaatame, mis edasi saab.
Petronas Towers - üks vingeimaid modernseid ehitisi, mida ma näinud.
Keegi tervet kuivatatud kana tahab?
Tüüpiline Kuala Lumpuri tänav, mille vahel hõljub sitahaisuloor.
Üks ühele sama arvamus Kuala Lumpurist, millest püüdsin möödaminnes Liisile vihjata aga samas proovides, mitte liiga negatiivselt kõlada ja kõiki nurgataguseid kohe päevavalgele tirida :)
ReplyDeleteAinuke wow oli minu jaoks samuti kaksiktorn ja ühest jazzbaarist kostuv muusika tõi korraks meelde, miks ma elu armastan, muu oleks võinud vabalt ka olemata olla.
Samas, kui poleks käinud ei teaks ja ei oskaks näha ilusamat ja paremat ;)
Ootame teie uusi postitusi ja soovime hüva matka jätku.