Hurraaaa, jalad maas!

Kui Helsingi lennujaamas meie Lufthansa lennuk enne õhkutõusmist seisma jäi ja mingid spetsautod selle tiibasid punase plögaga piserdama hakkasid, oli mul tükk tegemist Liisi veenmisega, et see kõik on täiesti normaalne protseduur. Veenmise tegi eriti põnevaks see, et ma polnud ise ka mitte milleski päris kindel. Lõpuks saime kenasti õhku ja sõit läks väga sujuvalt. Pärast Frankfurdi lennujaamas veedetud tüütuid tunde, kus meie ainsateks sõpradeks olid McDonaldsi burgerid ja üks kallis õlle, mille olime sunnitud ühest baarist ostma, et arvutit laadida, sisenesime lennukisse, mis andis välja pisema laeva või praami mõõtmed.  Airbus 380 on tõesti vinge lennuk. Kusjuures pärast lugesimegi, et maailma suurim reisilennuk.  Tundub uskumatu, et inimaju on suutnud välja mõelda viisi, kuidas see kolakas, millel ainuüksi ülemine tiib (kui seda nii kutsutakse) kaalub 3000 kg, õhus suudab püsida.

13-tunnine lend oli mõistagi tüütu. Möödus see mingis veidras seisundis, kus näiteks ajakirja lugedes polnud kindel, kas teed seda unes või päriselt. Ja näiteks Liisi vaatas enda sõnul mingit väga põnevat filmi, kuid ei saanud magamatuse tõttu lõpuni aru, mis selles tegelikult toimus.

Aga Singapurist ei oska esimese õhtu järel midagi öelda. Kui me lennujaamast küsisime, milliste bussidega kõige paremini meie hotelli saab, siis vaatas infopunktitöötaja juskui otsiva pilguga terminalis ringi, et ega varjatud kaamerat kuskile üles paigutatud pole. Ta imestus oli tõesti suur, kui nägi, et on inimesi, kes sellist maad bussiga tahavad minna. Tema olek veeniski meid takso võtma, mis arvestades kilometraaži oli tegelikult vist Eesti hindadega isegi odavam. Pluss suurepärane taksojuht, kellest sai küll aru vaid iga kolmandast sõnast, aga need olid väga väärtuslikud. Saime päris palju üldist infot teada.

Kuigi me hotelli jõudnuna mõtlesime alguses suure hurraaga, et lähme linna ja vaatame seal õhtupimeduses ringi, jõudsime kõigest 50 meetrit eemal asuvasse Hiina sööklasse (söögitänavale), kus ostsime Egoisti hindade eest nuudleid. Kallis oli. Hirm on naha vahel, sest see pidi taksojuhi sõnade kohaselt üks odavamaid söögipiirkondi olema.

Homme siis uuesti....juba Liisi vaatab mingeid megaparke, kus sissepääsu raha teeb umbes meie Kambodža kuu toiduraha, aga kui juba siin oleme, siis tuleb vist ikka minna. Kogemus pidi äge olema.

Pilt: otsi võõrkeha Hiina sööklatänaval!