Pärast öist kuue tunni pikkust bussisõitu ja tund paadiga kärutamist jõudsime varahommikul Langkawi saarele. Veidi aega tüüpilise turistina ringi tuianuna võtsime lõpuks takso, et oma varem broneeritud ööbimispaika jõuda. Kuna kell oli vähe ja kämpingu laadne hotell veel täis, pidime mõne tunni ootama, kuni eelmise päeva külalised end välja chekivad. Öises bussis olin mina ainuke, kes üldse magada ei saanud ja nii tegin kohe päris pika uinaku. Ka teised magasid veidi. Õhtul siblisime veidi ringi, jõime paar tax-free Austraalia õlle ja tõmbasime varakult kerra. Ilmselgelt oli tegemist maailma kõige mõttetuma alkohoolse joogiga, sest õhtul see pähe ei hakanud, aga hommikul kurtsid Liisi ja Martti kurtsid peavalu ja uimast olekut. Pohmell.
Sellegipoolest seadsime sammud linna poole – sõime, jõime, passisime niisama. Päeva kõrghetk oli Liisi avastus kohalikus kaubanduskeskuses. Seni mõtlesime, et tax free hindadega saabki kohalikku õlle ja veel mõnda lahjat marki, kuni Liisi meid kutsus: “Avastasin paradiisi!” Liisi leidiski mingi väga soliidse alkoholipoe, kus hinnad olid megaodavad. Kui me Marttiga poodi jõudsime, läksid näod elevile nagu lastel mänguasjaosakonnas sadu Barbie'sid või mudelautosid nähes. Näiteks liitrine Johnnie Walker Black Label maksis seal 20 € ja ka teiste kalliste ja vähem kalliste pudelite hinnad olid samuti naeruväärselt odavad. Umbes kolm korda soodsamad kui Eestis. Sama päev leidsime veel ühe mõnusa koha. Kuskilt peatänavalt veidra tee peale keerates jõudsime ideaalsesse hipi-baari, kus mängis chill reggae muusika ja kus istusid nii noored kui vanad. Istusime seal päris kaua ja oleks veelgi istunud, kuid siis ilmnes, et kohalikele ei meeldi kasumit teenida. Välibaar oli puupüsti täis kui järsku hakkasid omanikud laudadelt asju koristama: “Closed!”.
Kaks päeva oli Langkawil aga täiesti piisav. Saar on ilus ja rahulik, aga Tai saartega ei anna kauniduse osas võrreldagi ja niisama istudes hakkab seal kohutavalt igav. Õnneks olime uurinud, mis kohti siin lähedal veel on ja kõigest 15-minutilise paadisõidu kaugusel asus Palau Tuba. Mõned kohalikud, kellega jutu peale saime, väitsid, et saar ja elu-olu seal on täpselt nagu 40 aastat tagasi. Tundus ilmselge liialdusena, aga sinna jõudnuna ei pidanud me pettuma. Pisikeses sadamas võttis meid vastu kohalik keskealine mees, kes osaks öelda ainult “Welcome to Tuba Island”, kuid kuna paadijuht oli talle selgeks teinud, et me otsime öömaja, siis istusime pahaaimamatult pisikesse bussi ja asusime teele. Ali, nii oli ta nimi, seletas terve tee midagi kohalikus keeles ja naeris vahepeal nagu inimsööja kuskil õudusfilmis. Kui ta peateelt täiesti lambi kohast džunglisse mingile käänulisele rajale keelas ja pärast seda lasi taas kuuldavale oma hirmuäratava (aga samas naljaka) “muhahahahaaa”, tekkis korraks mõte, et äkki peab seljakotist enda mininuga kobama hakkama, kuid ühtäkki me peatusime mingi maja juures, mille terrassil olid muude kohalikega võrreldes täiesti soliidselt riides inimesed. Tuli välja, et Ali viis meid oma sõprade juurde, kes oskasid inglise keelt. Kusjuures mitu päeva hiljem veendusime me, et see oligi saarel ainus perekond, kes väga korralikul tasemel inglise keelt räägivad. Niisiis jõudsime sinna ja ilma küsimata hakati laua peale nuudliroogasid, teed ja magustoitu serveerima. Perekond oli äge: väga sõbralik peremees, kes käib puhkepäeviti Tubal perega puhkamas, eriti chill vanaisa, kelle inglise keel on puhtam enamikest eestlastest, 80-aastane vanaema, kes näeb välja nagu 50 jne. Saime väga kasulikku informatsiooni, täiesti tasuta söönuks (raha nad ilmselgelt ei tahtnud, aga vähemalt oli mul neile suveniiriks anda Eesti piltidega kaardipakk) ja tagatipuks tuli peremees meiega koos öömaja otsima ja mootorrattaid rentima. Uskumatu külalislahkus!
Kolm päeva Tuba saarel möödusid eriti rahulikult. Kimasime motikatega ja chillisime niisama. Marttil ja Liisil läks veidi paremini, kuna mina põlesin nii rõvedalt ära, et ei tahtnud kahel viimasel päeval eriti varjust välja tulla. Saar on neile, kes õllekõhust ja muust üleliigsest rasvast vabaneda tahavad, ideaalne paastupaik. Söögikohti oli ainult mõni, millest omakorda mõned süüa ei pakkunud :) Eile õhtul ostsime ise kala ja vilju ja asusime kokkama. Pärast minu meenutust mingist Amazonase juhtumist, kus tundmatu kala söönud turistid mingisuguse lihasööja bakteri endale sisse sõid, mis nad kolme päevaga ära niitis, ei maitsenud küpsemisel mustaks värvunud vee-elukas enam kellelegi.
Praegu seda postitust tehes oleme tagasi Langkawil. Vaatab, mis elu toob.
Vaade "hotelli" terassilt. Elamiskoht oli muidugi überpeldik koos sitikate ja muude lisadega.
Kuu
Kuna selg ja kael põlesid mul täiesti ära, tegin endale särgist keebi. Kohalikud hüüdsid mind Batmaniks. Kusjuures valgeid polnud seal saarel üldse.
Keep on väga sheff! :)))
ReplyDelete