Ma võin ükskõik kellega ja ükskõik mille peale kihla vedada, et Kambodža pealinnas Phnom Penhis on ühe elaniku kohta kõige rohkem apteeke. Mõnel tänaval on iga teine (!) maja apteek. Ilma naljata! Ühel lambihetkel, kui seisin järjekordse apteegi ees ja ühtegi teist silmapiiril ei paistnud, panin huvi pärast stopperi käima ja mõõtsin, mis aja pärast täiesti tavalises kõndimistempos ma uut näen. Täpselt 40 sekundi pärast ehk järgmisel teeristil vaatasin paremale ja vasakule – kokku mõõtis minu silm nelja apteeki. Müstilisust lisab seik, kus läksin moskiitotõrjet otsima. Esimesest kahest polnud seda võimalik saada...kolmandas oli üks valik. Kurat, mis värk siin nendega on!? On nad siin kõik nii haiged? Ja kui on, siis millest see tuleb? Toidust!!??? Loodan, et mitte, sest toit on siin võrreldes Malaisiaga lausa oivaline (tõenäoliselt kasutan seda sõna elus esimest korda, aga täpselt nii on). Nii palju meditsiinihuvilistele...
Esimesed emotsioonid Phnom Penhist olid ehmatavad. Lennukist maha astudes ronis kuskilt kivi alt välja kauboimütsis kohalik, kes lummaval häälel duk-duk sosistas. Ei viitsinud pikalt umbes Tallinna Lennujaama suuruses kohas ringi uimerdada ja valisime enda sõidutajaks kauboi. Kes ei tea, siis duk-duk tähendab vähemalt Kambodžas 30-aastast võrri, millele on taha paigaldatud ilmselt omaniku enda kokkukeevitatud tõld. Sõit lennujaamast hotelli kestis umbes pool tundi, mille jooksul hingasime korduvalt kergendatult, et peame selles linnas veetma vaid kaks päeva. Arhitektuur oma 20. sajandi keskpaigas pärit putkadega ilmetu, liiklus meenutas OnOff'i avamisi, kus kõik esimesena pääsemiseks ükskõik mis suunas teisi pressivad, üldpilt oli räpane. Hotelli jõudes oli tuba küll päris okei, aga kuna retseptsioonis istuvad administraatorid vaatasid meid nägudega nagu oleks me just äsja nende palgaraha sirgeks löönud, ei jätnud see Kambodža kiidetud külalislahkusest just eriti võimsat esmamuljet.
Pärast pikka vaagimist otsustasime siiski, et lähme vaatame siin õudustelinnas veidi ringi. Jõudsime kesklinna tsooni, mis oli autodele suletud. Mulje linnast paranes. Istusime esimesse viisakasse söögikohta, kus pärast Malaisia ilmetut toitu üllatati meid väga maitsva söögiga. Liisi koguni väitis, et ta pole elus nii head salatit saanud. Arvamus linnast paranes veelgi. Poole söögi ajal kõlas kõrvaltänavas ilge pauk, mis tundmatutes paikades kolavatele paranoilistele läänemaailma inimestele seostus kohe terrorirünnaku või millegi säärasega, kuid meile selgitati, et tegemist on ilutulestikuga. Pauk ei jäänud ainsaks ja kui oma eine lõpetasime, läksime asja lähemalt uurima ja avastasime ees võimsa Mekongi jõe, mille äärde oli ilutulestikku vaatama tulnud kümneid tuhandeid inimesi. Lõpuks oli selgus majas: sattusime Phnom Penhi ajal, mil leinatakse endise kuninga Norodom Sihanouk surma. Aastakümneid riigi eesotsas olnud (2004. aastal andis ta võimu üle oma pojale) mees suri juba oktoobris, kuid suurejooneline mälestamine lõppeb palsameeritud Sihanouki põletamisega alles 4. veebruaril (päev pärast meie lahkumist). Mida lähemale kuningapaleele jõudsime, seda suuremaks valgetesse leinariietesse riietatud rahvamass muutus. Hinnanguliselt oli inimesi tänavatele kogunenud kindlasti üle 100 000. Omaette elamus oli ka pimeduses tuhandete tulede tõttu maagilisena mõjunud võimas kuningapalee ise ja palee ümber liigelnud sajad budistlikud mungad.
Järgmisel päeval, olles eelmisest õhtust toreda elamuse kätte saanud, tundus juba kõik mõnusam. Külastasime budismi templeid, käisime turul, mängisime gurmaane jne. Kõik mõjus teistmoodi, märksa paremana. Ja kui juba hämaruses rahvusmonumendi juurde jõudsime, tervitas meid keskpargis ja tänavatel taas valgesse riietatud rahvaarmee. Kusjuures siin on lein teistmoodi. Ärge kujutage ette hüsteeriliselt krokodillipisaraid välja pigistavaid põhja-korealasi. Kuna budism usub tugevalt hinge uuestisündi, siis lein tähendab kambodžalaste jaoks pigem festivali, kus rahva poolt armastatud meest heaga meenutatakse.
Paari sõnaga liiklusest ka. Valgusfoore on siin vähe, aga võiks ka üldse mitte olla, kuna keegi neist eriti kinni ei pea. Suurtel ristmikutel sõidavad kõigist neljast suunast – igas suunas umbes neli kuni kuus rida – tulevad masinad ninapidi kokku ja hakkavad siis teineteise vahelt end läbi nikerdama. Päris teooriaeksamita Kambodža juhilubade omanikud enda sõidutunnistust siiski kätte ei saa, sest üks liikluseeskiri on siin täitsa olemas: suuremal on õigus. Kuigi signaalitamine on siin nii tavaline, et kui kaks sekundit järjest ühtegi pasundamist ei kuule, arvad, et midagi on viltu, antakse suuremale teed. Liiklusahel, mis toimib ükskõik kui suurel ristmikul ja ükskõik, kas päri- või vastassuunas liigeldes, on väga selge: džiibid – sõiduautod – duk-dukid – mootorrattad/võrrid/rollerid – kondiaurul liikuvad duk-dukid – ükskõik millist träni käruga vedavad mammid – jalakäijad. Loogiline.
Duk-duk hetkel väga rahuliku liiklusega tänaval. Rohelise kiivri all olev mees ei ole tegelikult Kimi Räikkönen, kuigi talle endale peeglisse vaadates nii tundub
Kuningapalee peaväljak
Kuningapalee üks peaustest
Mekongi jõgi päevavalguses. Öisest leinavast rahvamassist on nüüd osad jäänud betoonkalda jalamile riideid pesema või kala püüdma
Wat Penh'i templi, Phnom Penhi vanima ehitise kõrval olev väljak
Wat Penhi tempel seest - kohalikud usklikud tõid Buddhale banaane, raha ja muid kingitusi
"Vene turg" kus müüakse absoluutselt kõike alates valuvelgedest ja lastemähkmetest lõpetades eksootiliste puuviljadega. Aga seda ainsat asja, mida ma sealt osta oleks tahtnud, mobiiliiümbrist seal ei olnud
Budistide Instituut
Kui palju templites ringi käite, võivad teist saada veel nüüdisaja paljasjalgsed Tõnissonid :D
ReplyDeletehttp://et.wikipedia.org/wiki/Vend_Vahindra
Euroopas on minu meelest selliseks linnaks Pariis, kus iga 100m tänava kohta on 2-3 apteeki. Ehk on apteegirohkuse üheks põhjuseks siiski toit - Pariis on ju toidugurmaanide meka ja kui Liisi koges kulinaarset naudingut Phnom Penhis, siis võib oletada, et too linn on omamoodi Kagu-Aasia Pariisiks...