31.01 - Reality-show buss on tagasi!

Yo, mis teete? Ahah, selge. Bussi-Oliver ja bussi-Liisi istuvad aga rehvitöökojas. Jep, lugesite õigesti, rehvitöökojas. Ma selle postituse pühendangi Malaisias valitsevale aru- ja korralagedusele, sest selle eest lihtsalt peab hoiatama.

Kõigepealt tänasest päevast. Võtsime hotelli kaudu piletid Kuala Lumpurisse. 7.15 pidime taksoga välja sõitma sadama poole, kust pidi kell 8.45 väljuma tund aega sõitev praam Kuala Perlisesse, kust läks meie buss. Hotellist saime kenasti õigel ajal minema, aga ma ei osanud oodata, et “taksot” mängib meie ülitemperamentne iraanlasest hotelliomanik, kellel on vaid üks töötav jalg. Ja mis kõige pullim – jala kaotas ta kahes järjestikkuses liiklusõnnetuses! Vähemalt oli meie äratus igasugusest hommikukohvist tõhusam, kuna pidev vastassuunda kaldumine ja üldse veider käitumine roolis hoidis meie adrenaliinitaseme varakult kõrgel. Jõudsime siiski turvaliselt sadamasse ja õigel ajal praamigi, kuid 8.45 väljuma pidanud praami meeskonnaliikmete näos ei liikunud ükski lihas, kui pärast kellaaja kukkumist veel veerand tundi inimesi juurde tilkus. Kell 9 sõitsime sadamast välja ja kuna bussijaam oli Kuala Perlise sadamast vaid viie minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, hingasime kergendatult, sest igasugune kella peal arvutamine näitas, et peaksime bussi peale ilusti jõudma. Ometi üllatused jätkusid. Millegipärast sattus just meie laeva kapteniks kas esimest korda laeva juhtinud või lihtsalt napakas kohalik, sest maabumine Kuala Perlise sadamasse võttis aega oma pool tundi ja isegi teised kohalikud hakkasid närviliselt kella vaatama. Kuna meie jaoks kippus asi sellise viivituse tõttu juba kriitiliseks, mõtlesime juba, et peaks omaalgatuslikult kuskilt vööri mööda kaile ronima, aga kuna rahvamass, kes nagu sardiinid karbis saamatu meeskonna järgi ootasid, oli nii suur, polnud meil sellisteks manöövriteks lihtsalt ruumi. Pärast pikka ootamist suutsid madrused ühtäkki paigaldada silla, kust maale sai ja kuna sel hetkel tegime juba musta huumorina omavahel kihlveo, kas jõuame bussi peale või mitte, kasutasime Tallinna ühistranspordist tuttavate vanadaamide tooreid võtteid ja võitlesime end küünarnukkide ja kottide abil esimeste sekka, kes paadilt minema said.

Põrutasime sisuliselt jooksuga bussijaama, kus mingil põhjusel andis meie bussifirma kiosk meile hoopis ühe teise bussifirma piletid. Kell oli täpselt 10.30, kuid bussist polnud jälgegi. Meile kinnitati pidevalt “don't worry, don't worry, bus will come” ja nii mõtlesimegi, et ju siis vahet pole. Kell 11 saabus pidulikult käiguragistushüüete saatel meie värvikirev buss, mille roolis oli umbes Justin Bieberi vanune kutsikanäoga kohalik. Rohelist lehte Malaisias ei kasutata, aga kui seda tehtaks, oleks meie bussi-Bieberil need kohustuslikud ilmselt alles esimesi kuid. Rahustasin Liisit, et tihtipeale on noored juhid just märksa korralikumad kui vanad kalad, kes siin riigis arvavad, et nad on kõikide liiklusvahenditega maailmameistrid ja nii oligi – Bieber sõitis väga korralikult.

Paraku oli põhipull alles ees. Esmalt sõitsime me veel ühest peatusest läbi ja korjasime ühe inimese peale. Teine peatus oli rehvitöökoda, kus üllatus-üllatus, läks umbes poolteist tundi rehviparandusele. Bussijuht ja töömehed olid muidugi seda nägu, et selline protseduur on reisijaid täis bussis täiesti tavaline nähtus. Itsitav kamp viskas seal kordamööda nalja, tegi Liisile korduvalt silma ja tundis ennast muudmoodi ülimõnusalt. Rehvitöökoja kõrval oli õnneks pizza-restoran ja kuna me polnud hommikust söönud, andsime rahulikult tellimuse sisse ja ootasime oma toitu. Tegime samuti nägu nagu see kõik oleks väga tavaline. Ajalises mõttes võinuks me veel tellida järgemööda veel teise, kolmanda ja võib-olla neljandagi pizza, aga sellest plaanist siiski loobusime, sest see oli seni üks kallimaid söögikohti, kus me käinud. Kell 1 saime lõpuks liikuma (pärast esimese lõigu kirjutamist tegin pizza-pausi ja pärast enam ei viitsinud kohe trükkima hakata) ja järgmine sõidulõik kestis lausa tund aega järjest. Bravo! Paraku jäi buss kell 2 tee äärde seisma ja siin oleme me siiamaani (hetkel on kell täpselt 3). Vahepeal käisin uurimas, mis värk on ja üks inglise keelt rääkiv reisija selgitas mulle pärast pikka arutelu bussijuhiga, et ilmnenud on mingi tehniline rike ja millal sõiduvahendi taas sõidukorda saab, on keeruline prognoosida. Just viimast lauset kirjutades kõndis meist bussijuht mööda, kes luges reisijaid üle. Kõigi läänemaailma eelduste kohaselt tähendab, et meile saadetakse uus buss järgi....Siiski, siiski. Napp veerand tundi hiljem buss imeväel paranes ja me sõidame. Kohale peaks jõudma nüüd kuue tunni pärast ja ma siiralt loodan, et nii läheb. Enam pole võimatu, et ületame Frankfurt-Singapur lennuaja....

….

Jõudsin enne Bieberi sõidustiili kiita, kuid tüüp otsustas pärast nelja viivitatud tundi tagasi sõitma hakata ja kihutas sittadel teedel kõikidest autodest mööda. Mõned on siin lihtsalt nii lollid ja ei saa aru, et kui reisi kestvuseks peaks olema seitse tundi, aga starditakse neli tundi hiljem, ei saaks liinibussiga isegi 200 km/h sõites õigeks ajaks kohale. Eriti veel siis, kui bussijuht oma äranägemise järgi SUITSUPAUSE teeb. Kurat, Bieber on tõesti loll. Igal juhul Kuala Lumpurisse jõudsime natuke pärast kella üheksat ja esimest korda reisi jooksul ööbime hotellis, mis väärib hotelli nime. Tuba on euroopalik, üsna korralik hommikusöök oli hinna sees ja kõik on nii nagu olema peab.

Kuna seda bussijama sai nii palju, siis võtan järgmised tähelepanekud/meenutused Malaisiast kokku nii, et iga teemat kirjeldan ühe lausega.

-Malaisias restorani minnes veenduge enne lauda istumist ja valima hakkamist, kas kõik komponendid on köögis olemas – üle poolte kordadest ei saanud me seda, mida tellisime.

-Saime endale esimesed sõbrad ja üllatus-üllatus, tegemist on 70. eluaastale lähenevate inglaste Phil'i ja Sue'ga, kes juba 20 aastat reisivad neli kuud aastas Aasia riikides ringi

-Palju on vaieldud New York'i kaksiktornide katastroofiga seotud vandenõuteooriate üle, kuid nüüd kuulsin ma hoopis midagi uut – meie iraanlasest hotelliomaniku (see ühe jalaga) kindel veendumus on, et seda katastroofi üldse ei toimunudki ja see on vaid ameeriklaste propaganda...

-Kokkuvõttes on tax-free saar Langkawi täitsa tore koht

Käisin skorpionite ja tarantlitega ujumas 

Liisi käis koske vaatamas

Minu kõige uuem, aga samas kõige vanem sõber, 70-aastane inglane Phil 

Meie jaoks legendaarse väärtusega rehvitöökoda. Pildistatud bussiaknast

28.11 Joodikute paradiis Langkawi ja ehe Malaisia ehk Palau Tuba

Pärast öist kuue tunni pikkust bussisõitu ja tund paadiga kärutamist jõudsime varahommikul Langkawi saarele. Veidi aega tüüpilise turistina ringi tuianuna võtsime lõpuks takso, et oma varem broneeritud ööbimispaika jõuda. Kuna kell oli vähe ja kämpingu laadne hotell veel täis, pidime mõne tunni ootama, kuni eelmise päeva külalised end välja chekivad. Öises bussis olin mina ainuke, kes üldse magada ei saanud ja nii tegin kohe päris pika uinaku. Ka teised magasid veidi. Õhtul siblisime veidi ringi, jõime paar tax-free Austraalia õlle ja tõmbasime varakult kerra. Ilmselgelt oli tegemist maailma kõige mõttetuma alkohoolse joogiga, sest õhtul see pähe ei hakanud, aga hommikul kurtsid Liisi ja Martti kurtsid peavalu ja uimast olekut. Pohmell.

Sellegipoolest seadsime sammud linna poole – sõime, jõime, passisime niisama. Päeva kõrghetk oli Liisi avastus kohalikus kaubanduskeskuses. Seni mõtlesime, et tax free hindadega saabki kohalikku õlle ja veel mõnda lahjat marki, kuni Liisi meid kutsus: “Avastasin paradiisi!”  Liisi leidiski mingi väga soliidse alkoholipoe, kus hinnad olid megaodavad. Kui me Marttiga poodi jõudsime, läksid näod elevile nagu lastel mänguasjaosakonnas sadu Barbie'sid või mudelautosid nähes. Näiteks liitrine Johnnie Walker Black Label maksis seal 20 € ja ka teiste kalliste ja vähem kalliste pudelite hinnad olid samuti naeruväärselt odavad. Umbes kolm korda soodsamad kui Eestis. Sama päev leidsime veel ühe mõnusa koha. Kuskilt peatänavalt veidra tee peale keerates jõudsime ideaalsesse hipi-baari, kus mängis chill reggae muusika ja kus istusid nii noored kui vanad. Istusime seal päris kaua ja oleks veelgi istunud, kuid siis ilmnes, et kohalikele ei meeldi kasumit teenida. Välibaar oli puupüsti täis kui järsku hakkasid omanikud laudadelt asju koristama: “Closed!”.

Kaks päeva oli Langkawil aga täiesti piisav. Saar on ilus ja rahulik, aga Tai saartega ei anna kauniduse osas võrreldagi ja niisama istudes hakkab seal kohutavalt igav. Õnneks olime uurinud, mis kohti siin lähedal veel on ja kõigest 15-minutilise paadisõidu kaugusel asus Palau Tuba. Mõned kohalikud, kellega jutu peale saime, väitsid, et saar ja elu-olu seal on täpselt nagu 40 aastat tagasi. Tundus ilmselge liialdusena, aga sinna jõudnuna ei pidanud me pettuma. Pisikeses sadamas võttis meid vastu kohalik keskealine mees, kes osaks öelda ainult “Welcome to Tuba Island”, kuid kuna paadijuht oli talle selgeks teinud, et me otsime öömaja, siis istusime pahaaimamatult pisikesse bussi ja asusime teele. Ali, nii oli ta nimi, seletas terve tee midagi kohalikus keeles ja naeris vahepeal nagu inimsööja kuskil õudusfilmis. Kui ta peateelt täiesti lambi kohast džunglisse mingile käänulisele rajale keelas ja pärast seda lasi  taas kuuldavale oma hirmuäratava (aga samas naljaka) “muhahahahaaa”, tekkis korraks mõte, et äkki peab seljakotist enda mininuga kobama hakkama, kuid ühtäkki me peatusime mingi maja juures, mille terrassil olid muude kohalikega võrreldes täiesti soliidselt riides inimesed. Tuli välja, et Ali viis meid oma sõprade juurde, kes oskasid inglise keelt. Kusjuures mitu päeva hiljem veendusime me, et see oligi saarel ainus perekond, kes väga korralikul tasemel inglise keelt räägivad. Niisiis jõudsime sinna ja ilma küsimata hakati laua peale nuudliroogasid, teed ja magustoitu serveerima. Perekond oli äge: väga sõbralik peremees, kes käib puhkepäeviti Tubal perega puhkamas, eriti chill vanaisa, kelle inglise keel on puhtam enamikest eestlastest, 80-aastane vanaema, kes näeb välja nagu 50 jne. Saime väga kasulikku informatsiooni, täiesti tasuta söönuks (raha nad ilmselgelt ei tahtnud, aga vähemalt oli mul neile suveniiriks anda Eesti piltidega kaardipakk) ja tagatipuks tuli peremees meiega koos öömaja otsima ja mootorrattaid rentima. Uskumatu külalislahkus!

Kolm päeva Tuba saarel möödusid eriti rahulikult. Kimasime motikatega ja chillisime niisama. Marttil ja Liisil läks veidi paremini, kuna mina põlesin nii rõvedalt ära, et ei tahtnud kahel viimasel päeval eriti varjust välja tulla. Saar on neile, kes õllekõhust ja muust üleliigsest rasvast vabaneda tahavad, ideaalne paastupaik. Söögikohti oli ainult mõni, millest omakorda mõned süüa ei pakkunud :) Eile õhtul ostsime ise kala ja vilju ja asusime kokkama. Pärast minu meenutust mingist Amazonase juhtumist, kus tundmatu kala söönud turistid mingisuguse lihasööja bakteri endale sisse sõid, mis nad kolme päevaga ära niitis, ei maitsenud küpsemisel mustaks värvunud vee-elukas enam kellelegi.

Praegu seda postitust tehes oleme tagasi Langkawil. Vaatab, mis elu toob.

Vaade "hotelli" terassilt. Elamiskoht oli muidugi überpeldik koos sitikate ja muude lisadega.

Kuu

Kuna selg ja kael põlesid mul täiesti ära, tegin endale särgist keebi. Kohalikud hüüdsid mind Batmaniks. Kusjuures valgeid polnud seal saarel üldse.

22.11 - Hüvasti, Kuala Lumpur! Hüvasti, Petronas Towers ja sitahais!

Kell tiksus just üle südaöö ja viibime bussis liinil Kuala Lumpur – Kuala Perlis. Kuala Perlis peaks siis olema see koht, kust paadiga Langkawile saab. Seekord on kaasas kaks pakki pähkleid ja Liisi sõber Martti, kellega päeval kokku saime. Üsna viimase hetkeni polnud me kindlad, kas liigume Kuala Lumpurist edasi Tai piiri ääres olevale Langkawile või umbes poole lähemal olevale Pangkorile. Otsustavaks sai ilmateade – Pangkoril näitab ilmaennustus veel sitemaid prognoose kui Langkawil. Pea nädal on siin kandis oldud, aga oleme ilmselt valgemad kui Eestis. Langkawil ka midagi head loota pole, aga eks paistab. Loodame!

Kui peaks Kuala Lumpuri kolme veedetud öö ja päevaga kokku võtma, läheb kirjeldamisega suhteliselt keeruliseks. Lihtsalt erilisi mälestusi polegi. Aga samas võib mäluprobleemide taga olla aju vähene hapnikuga varustatus. Nimelt haisesid enamus tänavad siin nii rõvedalt, et umbes iga kümne sekundi tagant pidi hinge umbes kümme sekundit kinni hoidma, et mitte oksele hakata ja suure tõenäosusega võis see ajutegevusele oma jälje jätta. Liisi ütles praegu siin kõrval, et sellega harjus lõpuks ju ära, aga ma tuletasin talle meelde, et me istusime täna terve päeva kas Starbucks'is või McDonalds'is ehk siis haisutänavatel viibisime suhteliselt vähe.

Sügavaima või siis täpsemalt öeldes kõrgeima mulje jättis esimesel päeval külastatud Petronas Towers'i kaksiktorn, mis oli tõesti kolossaalne ja kõrghoone kohta vähemalt meie hinnangul päris kaunis. Kusjuures positiivsetest muljetest oligi see suht-koht ainuke, mida tõestab ka meie pildipank. Umbes 50st Kuala Lumpuris tehtud fotost figureerib mingi osa sellest ehitisest umbes 40-l.

Mõnes mõttes oleme vähestes mälestustes ka ise süüdi, sest teisel täispikal päeval magasime kella neljani päeval ja kui seadsime umbes viie aeg sammud ühe pargi poole, kus võinuks külastada väidetavalt maailma suurimat linnuparki ja muid lõbustuskohti, olid need enamus juba kinni. Vähemalt oli pargis mõnus troopiline taimelõhn mitte konstantne kakalõhn. Ah jaa, rahvuslikku mošeed nägime ka. Jube kole oli, nagu suvaline bussijaam vms. Liiga kaasaegne.

Veidi söögijuttu ka. Üldiselt avastasime enda hotelli lähedal väga normaalse söögikoha, kus haises vähe, hinnad olid head (kahepeale sai söönuks alla 5 €) ja tundus suhteliselt puhas. Ka toit oli maitsev. Tõsi, Liisile hakkas see täna hommikul veidi vastu, kui meie laual asunud kahvleid tuli näppima näiliselt veidi alaarenenud 100-aastane mees, kelle näos polnud Liisi väitel ühtegi luud ja kellel süües otsaesine ja lõug kokku puutusid. Ta tõsimeeli näppis kõik kahvlid läbi, et endale sobiv  välja valida. Aga ta oli vähemalt sõbralik.

China Town Inn hotell Petalingi tänaval ei lakanud meid üllatamast ka järgmistel öödel. Kuigi ühtegi noa-thrillerit me rohkem ei kohanud, tekkisid meie toa ümbrusesse meie jaoks mütoloogilised tegelased, kelle olemasolu me kunagi ei näinud, aga keda me pidevalt kuulsime. Reeglina enne magamaminekut ja uuesti hommikul kella viie ajal hakkas ühes justkui meie vannitoas vesi solisema. Veendununa, et meie vannitoas end keegi siiski ei pese, vaid lihtsalt seinad kostavad nõnda hästi läbi, algas iga kord umbes veerand tunni pikkune rögakontsert. Mingi naabrivanamees lihtsalt rögises dušši all nii kõvasti, et täiesti võimatu oli uinuda. Või kui magasid, ärkasid selle peale üles. Päris rõve oli.

Teistel naabritel oli jällegi kombeks mingil ajal öösel ilmselt peolt tulla ja siseneda oma hotellituppa umbes 50 korda. Ühel ööl läks lihtsalt lakkamatuks uksepaugutamiseks ja võõrakeelse Õllepruulija jorisemiseks. Kui joodikute laulupidu läbi sai, panustasid meie mittemagamisse hotelli koristajad. Nimelt oli neil kombeks ruume küürima hakata juba väga vara hommikul. Lisaks sellele, et nad kaagutasid omavahel selles niigi tite vingumisena tunduvas keeles, hakkasid nad mingil põhjusel igas toas mööblit ringi kohistama. Katsuge magada, kui kõrval toas isehakanud sisearhitektid tegutsevad. Jah, hotelli plussiks oli ainult hea asukoht ja võrdlemisi mõistlik hind. Tagasi sinna ei läheks.

Mis Langkawi majutusse puutub, on meil see ainult esimeseks ööks olemas. Koha peal vaatame, mis edasi saab.

Petronas Towers - üks vingeimaid modernseid ehitisi, mida ma näinud.

Keegi tervet kuivatatud kana tahab?

Tüüpiline Kuala Lumpuri tänav, mille vahel hõljub sitahaisuloor.

Sõit Kuala Lumpurisse!

Tüütu bussisõit on parim aeg kirjutamiseks. Eriti kui tahad viia mõtteid eemale tühjast kõhust. Nimelt on hetkel kell 20:30 ja seni oleme söönud Kardi ja Gulli Eestis kingitud šokolaadi ja mingi pisike pakk lögaseid krõpse. Kindel on see, et me ei söö ka järgmise kahe tunni jooksul midagi...

Eile otsustasime, et Singapur on meie jaoks liiga kallis ja mõistlik oleks siit kiiremas korras ajama panna. Algselt plaanisime riiki vahetada öörongiga, kuid Singapur – Kuala Lumpur rongipiletite hindu vaadates pidime ümber kukkuma, sest need summad vastasid umbes meie kahe nädala planeeritud söögirahale. Hakkasime uurima (eelkõige Liisi hakkas) kuidas saaks odavamalt. Tunnike internetis surfamist ja lahendus oligi käes. Kuna Singapur on kõigest linnriik, tuli võtta liinibuss, mis viis lähimasse Malaisia linna, Johor Bahrusse, kust võtta rong või buss siis juba Malaisia hindadega, mis on umbes kolm korda odavamad. Täna lõunal, kui ärkasime, hakkasime kohe õiget bussijaama otsima, et võimalikult kiiresti Malaisiasse saada – odavad hinnad terendasid silme ees ja otsustasime, et enne ei söö ka. (Vahepeal tuleb mainida, et just praegu lisandus retkele veel mingi määramata aeg, sest bussijuht otsustas suunda muuta).

Ühesõnaga võtsime selle retke ette, kuid kogu pull läks märksa pikemaks kui me arvasime. Kell 13 lahkusime enda Singauri hotellist ja praegu loksume Kuala Lumpuri poole. Kõht on tühi, aga vähemalt võtame alla ja hoidsime isegi hotelliraha sisse arvutades poole võrra kokku.

Aga väheke Singapurist ka. Jõudsime ühe täispika päevaga päris palju maha kõndida ja ära näha. Pika jutu asemel panen üles paar pilti lühikommentaaridega.

Kaubatänav oli mitu kilomeetrit pikk ja ääristatud ainult tipp-brändidega. Kummaline, kust inimesed selle raha võtavad, et selles piirkonnas šopata. Huvi pärast käisime ühes kaubamajas sees ja mulle piisas sellest, et täiesti suvaliste kõrvarõngaste hinda vaadates mõistsin, et minu reisisäästud ehk polegi kõige suuremad. Meie mõlema reisiraha eest oleks saanud täpselt ühe neist kõrvarõngastest.

Sendosa on pisike saar Singapurist lõunas, mis mõeldud kohalike aga ka turistide lõbustamiseks. Rannad, lõbustuspargid, veepargid jne. Liisi seisab kuulsa filmitootja Universali teemapargi ees.

Alguses ei saanud ma aru, miks “Veelaulude” nimelise atraktsiooni eel rahvale kilemantlid selga anti. Kui jooksid sisse kaheksa halvasti näitlevat kohalikku, kes hakkasid kileda häälega kriiskama nagu kõik maailma teletupsud kokku, sain aru, et kilemantlid olid mõeldud selleks, et kõrvast jooksev sitavesi riideid ära ei rikuks. Tegelikult läks show paremaks ja kui need ebareaalsed tegelased oma kääksumise lõpetasid rullus lahti päris võimas vee-, tule- ja valgus-show. Kokkuvõttes täitsa tore.

Õhtu tippsündmus oli Sendosa saarelt lahkumine. Valisime selleks umbes 250 m kõrgusel Singapuri kohal kruiisiva kaabelvaguni ja vaade, mis linnale avanes võttis pehmelt öeldes sõnatuks. See oli äge!


PS! Lõpuks seda juttu postitades (kell on pool kaks öösel) oleme oma Kuala Lumpuri Hiinalinnas asuvas hotellis. Koht on super, täitsa kesklinnas ja puha. Tundus super, kuni tulime söömast tagasi. Ootasime õndsate nägudega oma lifti, kuni järsku läks retseptioonis mölluks. Mingi vend jooksis kabuhirmus minema, kaks kumminuiadega tüüpi tema järel. Segadus mööda saadetud, avanes lõpuks meie oodatud lifti uks, kust tuli välja läbi lõigatud veenidega mees, verenire järele tilkumas. Tegime koridorist ka toreda postkaart-pildi :) Igal juhul Liisi võttis ööseks padja alla käärid ja mingi skalpellilaadse meigiriista. Aga ärge pabistage, kõik on hästi!

Hurraaaa, jalad maas!

Kui Helsingi lennujaamas meie Lufthansa lennuk enne õhkutõusmist seisma jäi ja mingid spetsautod selle tiibasid punase plögaga piserdama hakkasid, oli mul tükk tegemist Liisi veenmisega, et see kõik on täiesti normaalne protseduur. Veenmise tegi eriti põnevaks see, et ma polnud ise ka mitte milleski päris kindel. Lõpuks saime kenasti õhku ja sõit läks väga sujuvalt. Pärast Frankfurdi lennujaamas veedetud tüütuid tunde, kus meie ainsateks sõpradeks olid McDonaldsi burgerid ja üks kallis õlle, mille olime sunnitud ühest baarist ostma, et arvutit laadida, sisenesime lennukisse, mis andis välja pisema laeva või praami mõõtmed.  Airbus 380 on tõesti vinge lennuk. Kusjuures pärast lugesimegi, et maailma suurim reisilennuk.  Tundub uskumatu, et inimaju on suutnud välja mõelda viisi, kuidas see kolakas, millel ainuüksi ülemine tiib (kui seda nii kutsutakse) kaalub 3000 kg, õhus suudab püsida.

13-tunnine lend oli mõistagi tüütu. Möödus see mingis veidras seisundis, kus näiteks ajakirja lugedes polnud kindel, kas teed seda unes või päriselt. Ja näiteks Liisi vaatas enda sõnul mingit väga põnevat filmi, kuid ei saanud magamatuse tõttu lõpuni aru, mis selles tegelikult toimus.

Aga Singapurist ei oska esimese õhtu järel midagi öelda. Kui me lennujaamast küsisime, milliste bussidega kõige paremini meie hotelli saab, siis vaatas infopunktitöötaja juskui otsiva pilguga terminalis ringi, et ega varjatud kaamerat kuskile üles paigutatud pole. Ta imestus oli tõesti suur, kui nägi, et on inimesi, kes sellist maad bussiga tahavad minna. Tema olek veeniski meid takso võtma, mis arvestades kilometraaži oli tegelikult vist Eesti hindadega isegi odavam. Pluss suurepärane taksojuht, kellest sai küll aru vaid iga kolmandast sõnast, aga need olid väga väärtuslikud. Saime päris palju üldist infot teada.

Kuigi me hotelli jõudnuna mõtlesime alguses suure hurraaga, et lähme linna ja vaatame seal õhtupimeduses ringi, jõudsime kõigest 50 meetrit eemal asuvasse Hiina sööklasse (söögitänavale), kus ostsime Egoisti hindade eest nuudleid. Kallis oli. Hirm on naha vahel, sest see pidi taksojuhi sõnade kohaselt üks odavamaid söögipiirkondi olema.

Homme siis uuesti....juba Liisi vaatab mingeid megaparke, kus sissepääsu raha teeb umbes meie Kambodža kuu toiduraha, aga kui juba siin oleme, siis tuleb vist ikka minna. Kogemus pidi äge olema.

Pilt: otsi võõrkeha Hiina sööklatänaval!

Lihtsalt infoks!

Tegelikult mõtlesin pikemalt Aasiasse trippima minna juba aastaid tagasi, veel ammu enne Liisiga tutvumist. Tõusude ja mõõnadega kulgenud hookogumine tüütas lõplikult ära millalgi sügisel, kus mõtestasin enda jaoks lahti, et siin polegi ju vaja mingit hoogu võtta. Tuleb lihtsalt ära teha!

Liisi on reisimise osas õnneks olnud minuga alati samal lainepikkusel ja kuna olime kevadel algselt lihtsalt puhkuse tarbeks mõeldud piletid Singapuri ära võtnud, läksin ükspäev koju jutuga: aga mis siis, kui ei  tulekski tagasi. Liisi oli praktiliselt kohe nõus! 

Ma ei viitsi eluabi õpikuid ja muud jura tsiteerima või jäljendama hakata, kuid mul on oma kindlat 10 põhjust - mõni rohkem, mõni vähem filosoofiline - miks ma sinna lähen. Kuna ma tahtsin enne ärasõitu proovida siia blogisse ka ühe pildi laadida, et vaadata, kuidas see asi käib, postitasin sümboolse pildi, kust võib välja lugeda ühe põhjuse. See väsinud nägu ei ole jäädvustatud ei karnevali ajal ega järel vaid enne seda. Kuigi mul on igasugustest välimusteemadest alati suhteliselt savi olnud, ei ole see siiski vist päris okei, kui minu kümme aastat vanemat sõpra kogu aeg minust nooremaks peetakse :)

Ma ei taha, et sellest blogist saaks gigasuperhüperhitt, mida kõik jagaksid ja pigem just panen südamele, et lugejad hoiaks madalat profiili. Gigasuperhüperhitid las jäävad Tättvere-laadsetele gigasuperhüperstaaridele :) 

Blogi pean eelkõige selleks, et lähedased saaksid pilte ja ülevaateid, kuidas me puhkame ja mängime.  Ja võib-olla on kunagi endal ka tore lugeda.