Siem Reap on fantastiline!

Meie Kambodža aja viimane sihtpaik oli Siem Reap. Linn, mille lähedal asuvad kuulsad templid eesotsas Angkor Wat'iga. Need templid on ühed neist ehitistest, mida vaadates sa hakkad mõtlema, et kuidas inimene on küll midagi nii võimast ehitanud. Ja veel nii palju aastaid tagasi...

Kuna siin regioonis on templeid tõeliselt palju, läheb kõikide avastamiseks aega vähemalt kolm päeva ja tegelikult jääb ka siis veidi puudu. Meie saime oma templidoosi igal juhul kolme päevaga kätte. Liisi sünnipäevahommikuks (teine templikülastuspäev) sihtisime end just Angkor Wat'i päikesetõusu vaatama ja me mõlemad võime kinnitada, et äratus kell 4:45 oli seda igal juhul väärt. Kui päikesetõusu roosa kuma jõudis templi taga oma haripunkti, oli see teine kord reisi jooksul, kus mõtlesime, et paremaks pole kuhugi minna. Pikka juttu pole mõtet kirjutada, sest pildid ütlevad selliste asjade puhul niikuinii rohkem kui tuhat kaunist sõna.

Aga actionit sai ka :) Piinlik kirjutada, aga esimesel päeval tõestasime, et ütelus “loll saab kirikus ka peksa” pole lihtsalt kujundlik vanasõna vaid lollide puhul täiesti reaalne võimalus. Esimese templi juures kutsusid vanad naismungad meid õndsalt naeratades altari juurde. Me olnuks nagu nõiduse all, kui avastasime ühtäkki, et oleme Buddha auks süütanud lõhnaküünla ja meie kätel ilutsevad õnne toovad paelad. Tädikesi oli palju ja järsku hakkasid nad kõik raha küsima. Ühele tädile, eeldusel, et ta jagab seda teistega, andsimegi väikse annetuse, kuid teised mutid tahtsid sellegipoolest oma osa saada. Õndsa näoga istuvatest vanamuttidest olid saanud rööv-nunnad ja et meid hüpnoosi teel päris paljaks ei tehtaks, andsime jalgadele valu.

Viimane templikülastuspäev lõppes jällegi sõna otseses mõttes pauguga. Hommikul ühte kaugemal asuvasse templisse tuk-tuk'iga sõites oleks ma napilt saanud inimkonna ajaloo kõige totrama vigastuse. Nimelt otsustas üks suitsiidile kalduv kana meie umbes 70 km/h sõitva tuk-tuk'i teele astuda, kuid kuna nõdrameelne suleline mõtles meeter enne kokkupõrget siiski elule veel ühe võimaluse anda, tegi ta surmahirmus ilmselt kanade ajaloo kõrgeima hüppe ja kihutas täie hooga meie suunas. Minu näo ja kana kokkupõrke hoidis õnneks ära ainult tuk-tuk'i raami üks nurgapulk. Ma päris tõsiselt ei kujuta ette, kuidas ma oleks näiteks ninaluumurru puhul reisikindlustuse selgitusse kirjutanud, et mind vigastas 70 km/h lendav kana.

Igal juhul oli see päev kuidagi neetud, sest tagasiteel hotelli sattus meie tuk-tuk avariisse. Õnneks olime linnas ja kiirus oli väike ning peale ehmatuse meiega midagi ei juhtunud. Küll olid katki kaks tuk-tuk'i ja üks maastur. Ikka juhtub.

Siem Reap'i linnast ka natuke. Kindlasti on see senise Aasia reisi kõige mõnusam linn. Ööelu on siin kirev, aga mitte rõve nagu Sihanoukville'is vaid mõnus. Tänavad on puhtad, inimesed sõbralikud, toit fantastiline ja hinnad üliodavad. Valgete linadega restoran, kus pakutakse maailmaklassilist teenindust ja elaval tulel tehtud hõrgutisi, saab söönuks 3 dollariga (!). Massaažisalonge on nii palju ja konkurents nii tihe, et hinnad on lausa naeruväärsed. On üsna absurdne, et massaaži lähme vahel lihtsalt sellepärast, et aega parajaks teha. Lühidalt öeldes võiks siin linnas isegi elada.

Aga pühapäeval juba Bangkok.

Ronib

Istub

Angkor Wat enne päikesetõusu

Nikerdus

Äge!

Röövnunnad ohvreid ootamas

Põhjalikum tutvumine Kambodža ajalooga...

Eelmise postituse lõpus olime suundumas mereanni pealinna Kep'i ja kuna meie buss läks põlema ainult ühe korra, siis jõudsime suhteliselt valutult kohale. Vähema valutu oli aga õhtu, kuna ma olin viimasest Sihanoukville'i hotellist putukatõrje mürgituse ja esimene õhtu Kepi's kujunes koos kõikide lisadega päris rõvedaks. Kuna tõusis ka palavik, kartsime, et äkki olen üldse malaaria saanud, kuna gurmaan-moskiitod on terve reisi jooksul minuga agaralt maiustanud. Otsustasime, et kui järgmisel päeval pole parem, siis läheme arsti juurde, aga õnneks nii ei läinud.

Järgmisel päeval tutvusime Kep'i linnaga, mis enne punaste khmeride (suts aja pärast ajaloost rohkem) võimuletõusu oli villade linn. Prantsusmaa kolooniaajastul ehitati Kep'i suurejoonelisi villasid, mille punased aga sisuliselt hävitasid. Nüüd on nendest rohketest akende ja usteta ehitistest saanud omaette vaatamisväärsus. Ülejärgmisel päeval külastasime pipraistandust ja kuulsaid koopaid. Teed on selles piirkonnas nii halvad ja auklikud, et umbes iga viie minuti tagant oli tunne, et nüüd on kaks võimalust: kas puruneb tuk-tuk või meie seljad. Pipraistandus oli suhteliselt igav, aga koobaste külastus üsna omapärane kogemus. Mitte et koopad ise oleks nii hingematvalt ilusad olnud vaid meid saatnud giidiparve pärast. Nimelt on koobaste ümbruses elavatel lastel kombeks giidi mängida. Alguses ilmus meie juurde üks armas tüdruk ja mõtlesime, et mis seal ikka, las ta siis olla meie giid, kuid üsna märkamatult oli meie ümber kogunenud kümme eri mõõdus jubinat. Kuna nende väiksed ajud mõtlesid ilmselt, et mida kõvemini “Dragon head” või “Turtle body” karjuda, seda parem giid oled, siis me ei saanud terve ekskursiooni jooksul kahjuks mitte millestki aru.

Pärast Kep'i sõitsime maakonna pealinna Kampotisse. Külastasime vana kirikut, 20-ndatel ehitatud kuid 70-ndatel tondilossiks moondunud suurt kasiinot, kuninga endist residentsi (mis oli kaks korda väiksem kui Agu maja Tilsis). Lisaväärtuse andis neile ehitistele asukoht – 2000 meetrit merepiirist.
Omaette vaatamisväärsus oli ka keskealine prantslane meie bussis, kes kahjuks kinnitas meile selle reisi jooksul juba mitmendat korda, et prantslased on kõige matslikum ja labasem rahvus. Väärikalt uhkeid prantslasi on vist väga vähe järele jäänud, uus generatsioon on labaselt uhked. Üldiselt käivad nad vingus nägudega ringi ja on ühed põhilised, kes hinna alla saamiseks on kasvõi pisarateni nõus manguma. Teiseks on prantslased (huvitaval kombel ka prantsusekeelsed kanadalased) põhilised, kes kohalikke mõnitavad ja järgi teevad. Ja seda mitte naljakalt, aga äärmiselt lamedalt. Kolmandaks on nad koos venelastega põhilised, kes ostavad ja kannavad siin suure firmamärgiga vuffel-Armanisid ja muid võltsinguid, mis eriti juba soliidsemas eas härrade puhul on eriliselt tobe.

Üldiselt olid Kampot ja Kep toredad ja puhtad linnad, mis meenutasid pigem Euroopat kui Aasiat, kuid kuna seal polnud tegelikult miskit teha, polnud meil kahju, et saime neis veeta kokku vaid neli päeva. Sõitsime nädalavahetuseks Phnom Penhi, et seal minu haltuura tarbeks kohalikke vutimatše vaadata (Loe järgmisest “Jalkast” :) ). Kindlasti pidime jõudma ka genotsiidimuuseumisse, mida iga Phnom Penhi külastav inimene peaks tegema. Jõudsime...

See on nüüd see koht, kus nõrganärvilised ei tohi lugeda.

Genotsiidimuuseum koosneb Phnom Penhis sisuliselt kahest osast. Üks on keset linna asuv koolimaja, mis muudeti 1975. aastal võimule saanud punaste khmeride poolt vanglaks, sest nende meelest polnud haridus üldse oluline. Teine on linna piiril asuv ühishaud ja selle ümber olev muuseum. Kuna olime sel suvel Auschwitzis käinud ja sealseid mastaape näinud, polnud Phnon Penhi oma nii võimas, kuid vangide kohtlemine ja tingimused tundusid mõnes mõttes veelgi võikamad. Kui natsid hävitasid vaenlaseid gaasikambrites, siis punasele khmeridele meeldis inimesi piinata – uputada, lõikuda, põletada. Kusjuures nutta ja protesteerida ei tohtinud, kuna vastasel korral ootas sind topelt-vägivaldne piinamine. Koolimaja kolmanda korruse rõdud ja aknad olid kaetud igaks juhuks okastraadiga, et piinatav enesetappu ei saaks sooritada. Mainitud koolimajja toodi nelja aasta jooksul vangi igasuguseid inimesi ja 20 000 sealt läbi käinud inimesest jäi ellu vaid 14. Endise valitsuse pooldajana polnud sul sellisest saatusest kindlasti pääsu, kuid enamjaolt olid ohvrid täiesti süütud inimesed. “Parem surnud süütu inimene, kui elav vaenlane,” kõlas üks punaste khmeride lööklause.

Linna piiril asuv ühishaud, mille sarnaseid on Kambodžas üle 300, sai punate khmeride valitsusajal viimaseks reisiks umbes 10 000 inimesele. Pärast terrori lõppu avastati väljakaevamistel, et enamus inimeste kolbad on lõhki. Põhjendus sellele oli lihtne: kuulid olid punaste khmeride jaoks kallid ja nii hukati põlvil toetuvaid inimesi kirkade, haamrite, raudkangide, kirveste, kuvaldade ja nugadega. Imikuid ja väikseid lapsi peksti lihtsalt peaga vastu puid...

Kokku tapeti punaste khmeride valitsusajal nelja ja poole aastaga hukkamiste ja näljutamiste teel ligi kaks miljonit inimest. Kui terrorivalitsus kukutati, pääsesid enamus punaste khmeride juhte ilma karistuseta. Nende juht Pol Pot suri alles 1998. aastal mürgitamise tulemusena – vahepeal jõudis ta naise võtta ja isegi vanaisarõõme nautida. Teiste tähtsamate ninade suhtes on kohtuprotsessid endiselt käimas, kuid paljud Kambodža elanikud küsivad, kas nende süüdimõistmisel on enam mõtet. Nad suutsid advokaatide abiga imekombel 35 aastat vabadust nautida ja on nüüdseks vanaätid. Õiglus?

Nõrganärvilised võivad järgmist postitust lugeda.

Tüüpiline villa Kep'is - üks väheseid mis säilinud

Mereanniturg, kus müüdi igasuguseid elukaid. Kahju oli krabidest, kes pandi tulele elusalt

Rüüstatud villa Kep'is - seal oli neid sadu

Liisi läheb päikeseloojangut vaatama

Külastus koobaste juurde - mina giididearmeega

Liisi sõbrad

Mahajäetud kasiino

Liisi turnib 

Paadikruiis Mekongil - ilus oli

Tüüpiline voodi vanglaks muudetud koolimajas, kus piinati kinniseotud inimesi

Pealuud Killing Field'sil

Põrgust paradiisi on täpselt 30 kilomeetrit

Mul pole kunagi olnud nii hea meel oma telefoni ära lõhkuda. Jep, Hiina uue aasta saabumine lõppes meil üsna ruttu, kuna suutsin oma telefoni kaljude peale puruks pillata. Kuigi ma polnud meie telefon-fotoka remontimisvõimaluses eriti lootusrikas, otsustasime siiski mingi kohaliku tehnikakunni otsida, kes asja üle vaataks. Meie ööbimiskohaga samal tänaval leidsin iPhone'i töökoja, kuid kuna Hiina uusaasta tõttu olid tehnikud kolm vaba päeva saanud, pidin teisipäevani ootama, et telefon parandusse anda. See oli ka ainuke põhjus, miks olime sunnitud koerajunnide ja prügihunnikute paradiisi Sihanoukville'i jääma. Kolm päeva ei teinud me praktiliselt midagi – sõime, võtsime päikest (räpases meres ei käinud), käisime kinos. Magamise võisime vahepealsetel öödel ära unustada, kuna viimases hotellis, mille broneerisime,kadus iga mõne tunni tagant elekter umbes kaheks tunniks, millega ühtlasi lakkas töötamast konditsioneerisüsteem. Ja kui seks tarbeks generaator sisse lülitati, ei tohtinud liiga võimsate vattide tõttu konditsioneeri ikka kasutada. Vähemalt võisime magama minnes kõik tuled põlema jätta! Lisaks asus meie majutusasutus – mis tänu Hiina uuele aastale oli pärast Singapuri omi kalliduselt teine – juhtumisi ööklubi kõrval, kus maailma kõige õudsem diskomuusika jättis tagumise alles vastu hommikut.

Kui teisipäev kätte jõudis ja ma oma telefoni parandusse tahtsin viia, tuli välja, et tehnikutele on veel üks vaba päev antud. Juhuslikult kuulis minu probleemi aga linnas elav iirlane, kes soovitas hoopis keskturu lähedal asuvat töökoda. Läksingi täiesti lootusetuna oma täiesti puru ja pilti ette võtmast keelduva telefoniga sinna ja poole tunniga oli see täiesti korras. Ja seda vaid 47 dollari eest. Müstika! Lõpuks olime Sihanoukville ahistaivatest ahelatest vabanenud, kuid otsustasime võrreldes muude seniste paikadega negatiivse mulje jätnud linnale veel ühe võimaluse anda. Ostsime laevapileti 30 km kaugusel asuvale Koh Rong Samloem'i saarele, mis on kõrval asuva suurema saare Koh Rongi väike õde.

Pärast kahetunnist laevaretke nägime juba kaugelt et reis oli ettevõtmist väärt. Ja kui me lõpuks maabudes teineteisele otsa vaatasime, jalad lumivalgesse liiva mattunud, teadsime ilma teineteisele midagi ütlemata, et just sellepärast me Aasiasse tulimegi. Ma vihkan telgis magamist, aga mul oli täiesti ükskõik, et pidime esimese öö seal veetma. Kõik ümbritsev kompenseeris selle tuhandekordselt. Läbipaistev helesinine vesi, silmapiiri kõige kaugemasse nurka paistev prügivaba liivarand, kõiki maailma rohelisi toone hõlmav džungel ja lihtsalt teadmine, et sul pole muid muresid, kui otsustada hommikul, kas ma lähen kastan varbad kohe briljantselgesse vette, või kugistan enne hommikusöögiks paar tiigerkrevewtti või krabi, tekitas nii vabastava olemise, et võisid vahel lihtsalt pool tundi ühte maalilist punkti vaadata ja mõelda, et elu on nii faking ilus. Hiljem tuli välja, et ainult meie pole lummatud. Saime saarel tuttavaks mitme pea kõik maailma punktid läbi kolanud tegelasega, kes kinnitasid, et tegemist on konkurentsitult nende senise elu ilusaima rannaga. Parem kui ükskõik milline Kagu-Aasia või Okeaania osa, parem kui Lõuna-Ameerika, parem kui Kariibid, parem isegi Pärnust. 

Saarest polegi muud väga kirjutada, sest ükskõik kuidas ja milliste sõnadega ka seda kohta ei pruugiks kirjeldada, ei suudaks keegi emotsiooni isegi ligilähedaselt edasi anda.

Seega veidi lisaväärtustest. Esiteks oli uni meil seal samuti super. Pärast telgis veedetud ööd kolisime päris lageda taeva alla. Voodisse, mida kattis ainult moskiitovõrk. Alguses olime selle osas üsna skeptilised, kuid järgmisel hommikul tundsime ennast suurepäraselt ja koheselt pikendasime oma sealolekut mitme päeva võrra.

Teiseks saime endale ka esimesed päris tuttavad, kellega oli tõepoolest mõnus aega veeta ja kellega huumor klappis täielikult. Kuigi meie meeleolukas tutvumisöö rannabaaris lõppes kõigile mäluauguga ( ka baarmenile), käisime veel pärastki mitmeid kordi koos söömas ja lihtsalt aega veetmas ja saime kinnitust, et meie uute Norra sõprade Christeri ja Anitaga on võimalik ka täiesti tavaolekus end kringliks naerda. Ka baarmen, ameeriklasest kunstnik (ka elukunstnik) ja maailmarändur Will oli üsna omapärane kuju, kellega sai nalja.

Käisime ühel päeval ka jalgsi saare teises otsas asuval Lazy Beach'il. Rada läks läbi džungli ja kuna meie kujutlusvõime moondas iga pisema praksu kui mitte pantriks siis vähemalt hiiglaslikuks mürgimaoks, panime retkele koondnimetuse “Paris Hilton ja Brittney Spears in the jungle”.

Lazy Beach polnud ligilähedaltki nõnda kaunis nagu “meie rand”, kuid kaunis siiski ja söök oli seal vapustav. Alguses plaanisime tagasi jalutada pärast päikeseloojangut, mis pidi seal olema fantastiline, kuid kuna olime kindel, et pimedas ilmuksid kujutletavate mustade mambade ja leopardite asemel džunglisse inimsööjad ja lihtsalt koletised, loobusime plaanist.

Eraldi tuleb välja tuua ka "meie ranna" maagilised öised suplused. Seda nähtust on väga keeruline kirjeldada, kuid sisuliselt saatsid sinu igat liigutust helendavad täpikesed. Nagu virmalised vees, mida tegelikult kutsutakse planktoniks (all illustreeriv pilt).

Kokku veetsime saarel viis päeva ja oleks kindlasti olnud rohkemgi, kuid kuna öko-saarel ei saanud kaardiga maksta ja kuna veel 21. sajandi alguseks pole sularahaautomaadid looduslikult džunglites kasvama hakanud, olime sunnitud lahkuma. Mitte ainult meie polnud kurvad, vaid terves paadis valitsenuks nagu matusemeeleolu, kui aluse kapten hüvastijätuks kaldalistele signaalitas.

Ühe öö olime väga halvas Sihanoukwille'i hotellis, kus lärmi ja konstantse putukamürgi haisu käes oli üsna kesine magada, kuid juba praegu oleme minibussiga teel riigi teise osasse. Kaks tundi kestma pidanud reis on praeguseks kestnud vaid tagasihoidlikud kolm tundi ja kui hetkel oma kandevõimet umbes poolteist korda ületav buss uuesti põlema ei lähe nagu juhtus pool tundi tagasi, peaksime umbes tunni pärast jõudma Kambodža mereannipealinna Kep'i. Kõlab hästi...

Kuna andsin enne postitamist Liisile blogi igaks juhuks lugeda, juhuks, kui ma midagi olulist unustasin, siis tema tungival soovil lisan ühe asja. Teel paradiisisaarele hüppas Liisi pärast pikka praadimist peaaegu kümne meetri kõrguselt (tegelikult täpselt 7 meetrit) laevalt vette. Mina ka :)

NB! Neile, kes seda blogi praegu loevad! Kui teil on lähitulevikus vähegi võimalik, siis külastage Koh Rong Samloemi saart. See on suurepärane võib-olla veel ainult loetud aeg. Nimelt olevat saar praktiliselt maha müüdud ja aasta-kahe pärast laiuvad seal ilmselt kümned ja kümned hotellid, spaad ja restoranid, mis muudavad selle paiga hoopis teistsuguseks. Ilmselt selliseks nagu enamus tüüpilised turismisaared.

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The beach

Koh Rong Samloem - Liisi otsib džunglit

Koh Rong Samloem - hommikune puu

Õhtul, mis kujunes ehk liigagi meeleolukaks, leidis Liisi endale neli sellist sõpra (need pole norrakad)

Igapäevane lesimine

Mineraalvee reklaam Lazy Beach'il

Džungel

Nähtus, mis tekkis ujudes. Pilt on illustreeriv, sest me ei hakanud fotokat ujuma võtma :)

Meie uued lahedad sõbrad ja üks osaline saatest "Maamees otsib naist"

Brittney

Lugu lumeinimestest, narkar-rotist ja maailma parimast toidust, mida ei saanud süüa!

Pärast pikka tõmblemist otsustasime lõpuks aja maha võtta ja asusime paradiisi otsima. Tegelikult olime juba päris varakult broneerinud kolmeks ööks majutuse Ream'i rahvuspargis asuva Koht Thmei saare ainsas majutuskohas, mille ehitamiseks said ühed sakslased loa paar aastat tagasi. Idee läks neil läbi ainult tänu sellele, et nende rajatud bungalo-kompleks oli 100% öko. Isegi elektrit toodetakse päikesepaneelidega.

Sõit saarele oli sama meeldejääv kui saar ise. Liisi kardetud neljatunnine bussisõit kamikaze-juhtidega läks väga libedalt. Ei jõudnud täie sõsidusega terve tee bussiteleris täisvõimsusega lärmanud khmeri-keelsesse karaokesse süvenemagi hakata, kui juba oli meie kord maha minna. Nimelt väljusime me tulevaste võõrustajate juhiseid järgides tervest bussist ainsana täiesti suvalise külakuudi juures umbes 30 km enne Sihanoukwille'i. Nii kui meie jalad maad puudutasid, ründasid meid šaakalitena kohalikud rolleritega külamehed, kes teineteise võidu “Koh Kchhang” hakkasid karjuma. Kuna teadsime, et see on ainuke viis 7 km eemal asuvasse sadamasse pääseda, hüppasime peale ja põrutasime Koh Kchhang'i. Kuna paadini oli poolteist tundi aega ja kaluriküla Koh Kchhang meenutas lõputuid prügihunnikuid, otsustasime lihtsalt sadama juurde maha istuda ja mitte millegi tegemisega aega surnuks lüüa.

Ühtäkki tuli meie juurde üks 8-aastane tüdruk, kes väga kummalises inglise keeles meie nimesid pärima hakkas. Kuna tegelane oli nõnda vahva, otsustas Liisi talle lõhnaõli kinkida (meil on hea meel, kui kotist asju vähemaks jääb), millega tüdruk küll esmajoones hambaid pesema hakata tahtis, kuid üldiselt viis see pisike kingitus neiu nõnda leili, et ta ei kavatsenudki meie seltsist lahkuda. Meie sõbrunemine šokolaadinahkse tirtsuga köitis lõpuks ka teiste laste tähelepanu ja lõpuks olid terve küla tited meie ümber kogunenud. Tipphetkel oli pägalikke umbes 20 ringis ja kuna sõbrunemine lumeinimestega oli nii tähtis sündmus, et vääris kindlasti kohta “esireas”, mindi kohati meie (eriti Liisi) pärast suisa omavahel kaklema. Aegamööda hakkasid küünistavad, kraaklevad ja võimalusel meie “põnevates” kottides sobranud jõnglased tüütuks muutuma, kuid õnneks päästis meid randunud paat. Kilkav rüblikuteparv saatis meid kaini ja julgemad ronisid isegi paati kaasa, et veel viimaseid (kümneid) kordi “high-five” lüüa.

Kui jätta kõrvale väike intsident, kus paadi mootor poole tee peal mõneks minutiks üles ütles, möödus sõit mõnusalt õõtsudes. Kohale jõudes kiskusid mõlema suud vägisi naerule. Bungalo oli küll väga minimalistlik, aga selle kompenseeris terass täiesti hingematva vaatega ja üldine rahu ja vaikus. Õhtusöögil pakutud jumalikud toidud (kus muu hulgas kogesin senise elu kõige võimsamat kalaelamust) andsid tervikule veelgi täiuslikuma mõõtme ja seal teineteisele otsa vaadates olime veendunud, et nüüd olemegi oma paradiisi leidnud. See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, kuid järgmine sündmusteahel tõi meid maa peale tagasi. Esmalt avastasime oma gurmeeõhtult tulles, et Liisi kosmeetikakott on kaunistatud uhkete aukudega, milliseid seal varem polnud. Omanikega aru pidades tuli välja, et tegemist on kohaliku narkar-rotiga, kes tahtis ligi pääseda just nimelt selles kotis olnud malaariatablettidele. Nimelt olevat näriline ka varasemate saarekülaliste malaariatablette tuuri pannud ja ilmselt lisab doos džunglis igavleva tegelase elule nii palju vürtsi (üks inglane rääkis, kuidas tema palju reisiv ja seetõttu sageli malaariatablette õgiv sõber sai kõrvalmõjudest omale külmkapi näol uue vestluspartneri), et vaesest karvapallist on sõltlane saanud. Kuna muidu pidi narkar-rott olema väga sõbralik ja inimese ligi ei kipu, läksime magama.

Järgmisel päeval sai Liisi endale uue sõbra. Mitte külmkapi vaid toalettpoti ja mitte malaariatablettidest vaid kõhutõvest tingituna. Olukord oli ikka päris hull, sest kõht pidevalt valutas ja sel päeval ei saanud ta mitte midagi süüa. Päev kulges meil lihtsalt lesides ja mitte midagi tehes, mis iseenesest oli mõnus. Liisi oli vapper. Hoolimata terviserikkest suutis ta isegi teist õhtut järjest olla seltskondlik ja kuulata meie uue inglasest tuttava Dave'i (kes oli saarel koos naise Elane'ga) veidra miimikaga edastatud seiklusi – isegi tooli- või lauajalast suudaks Dave rääkida nii nagu see oleks maailma kõige lahedaim asi, mille inimaju kunagi välja mõelnud.

Kolmas päev oli Liisil parem. Võtsime ette pika jalutuskäigu mööda lõputut rannariba. Kusjuures selles rannas olid kaugete saarte või mandrite poolt kaldale uhutud plätud, tossud või muud jalanõud sama sage nähtus nagu Eestis adru. Me küll ei lugenud neid lõputuid jalavarje üle, aga neid oli rannas ikka sadu. Ühtäkki jalutasid meile rannas vastu kaks imearmsat kutsikat, keda ma enda juurde kutsuma hakkasin. Liisi ütles, et see pole hea mõte, kuna nende ema võib lähedal olla ja nii ma sellest plaanist loobusin. Paraku oli siis juba hilja, sest võsast väljus meie selle päeva Kerberus. Tuli välja, et kutsikate suguvõsa täiskasvanuid oli suisa neli, kes lõrisevate verejanuliste lõugadega meie poole jooksid. Õnneks olime rannas ja panime vette jooksu. Igal koeral – aga eriti ühel – oli selline nägu peas nagu nad poleks nädal aega süüa saanud ja juhtumisi on inimene just nende lemmikmaius, kuid vette nad siiski järgi ei tulnud ja mõneminutise klähvimise peale otsustasid nad meid rahule jätta.

Ootamatuid kohtumisi loomadega oli Koh Thmeil veelgi. Kord kippus hobune meile peldikusse, siis jällegi oleks Liisile hiidsisalik kraesse kukkunud, kuna läks laes olles kärbse püüdmisega liiga hoogu. See kõik oli aga lõpuks mõlemale probleeme tekitanud kõhutõve kõrval nali. Ei ole vahva võileivatikuga veidike arbuusi nokkida, kui kõrval õgivad inimesed õndsate nägudega maailma parimaid toite (nagu ma enne kirjutasin, söök oli überalles).

6.veebruaril oli aeg lahkuda, kuna kari venelasi oli terve bungalo-linnaku kinni pannud. Nagu meie sakslannast võõrustaja Kavita ütles: “Russians are coming, escape!”

Sõitsime enne mainitud kalurikülast taksoga Sihanoukwille'i, istusime esimesse internetikohvikusse maha ja hakkasime hotelli valima. Mõtlesime, et pärast vahetpidamata kestnud keberniiti tahaks seekord lihtsalt mõnusalt puhata. Valik langes hotellikoolile, kus koolitatakse välja viietärni hotellide töötajaid. Tundus hea valik ja ma ei pidanudki pettuma. Seni on tegu parima toaga, teenindus on super (kui välja jätta osade õpilaste arusaamatu inglise keel), basseiniäärne on nagu seitsmetärni hotellis. Väga kõva! Nagu senisele kolmele nädalale kombeks, leiab kahjuks ka meie praeguses meepotis tõrvatilga. Nimelt on hotelli vastas oma telgi üles pannud vist Kambodža Keskerakonna sarnane organisatsioon, kes oma tantsudel, lauludel, palvetel ja niisama propagandajural puhub hääled sisse juba varahommikul. Kahjuks on khmeri-Toobalite ja khmeri-Simsonite kõlaritega võimendatud hääl nii võigas, et see polnud enam pärast esimest tundi naljakas. Täna hakkas õudusleiergast ketrama umbes poole kaheksast, praegu on õnneks vaikus...

Eile käisime veidi ka Sihanoukwille'i uudistamas. Jube...täiesti mõttetu koht. Kohalike linnaosas pole üldse midagi teha, kuulus peotänav Beach Road on samuti väga nõrk. Kui sa pole just vanematelt koolilõpu kingituseks 10 000 dollarit saanud Austraalia rullnokk, kes nagu kloonid käivad siin maika ja räpparinokatsiga ning püherdavad näpud püsti koerasitta ja -kust täis rõvedal rannaliival, pole siin midagi teha. Baare on küll palju ja kokteilide hinnad väga head, aga oma kerjuste, kõiksugu loomade ja lihtsalt räpasusega jättis see ülisita mulje. Ja seda isegi pimedas. Tõsi, homme oleme just seal piirkonnas olevas hotellis ja võtame Hiina uut aastat vastu ning ilmselt koonu rulli tõmmates ei pane räpasust nii väga tähelegi, kuid tagasi ma kindlasti siia ei tuleks. Tai oma lummavate saartega, kus samuti võid hullumeelsed pidusid pidada, kuid kus kõik tükimaad ilusam, ei anna Sihanoukwille'iga võrreldagi.

Nüüd siis tulebki see koht, kus soovime head draakoniaasta lõppu. Tähistage siis ka üheksandal vastu kümnendat saabuvat maoaastat, nädalavahetus ju!  

Koh Kchhang'i kaluriküla

Koh Kchhangi külas sai Liisi aru, mis tunne on maailma kõige huvitavamal inimesel

Vaade Koh Thmei saare bungalo terrassilt (õudselt halb eks)

Koh Thmei saare bungalo. Seni kõige peldikum ööbimiskoht, kus me olnud, kuid kõik ümbritsev kompenseeris selle mitmekordselt

Koh Thmei saare restoran - kindlasti üks parimaid üldse

Sihanoukwille'i bassein on uskumatult puhas ja enamus aja päevast ei käi seal kedagi peale meie. Super!

Sihanoukwille'i peotänava Beach Road'i kõige viisakam tänavanurk. Mida rannale lähemale seda koledamaks ja koerajunnisemaks läks.

Apteekrite meka Phnom Penh

Ma võin ükskõik kellega ja ükskõik mille peale kihla vedada, et Kambodža pealinnas Phnom Penhis on ühe elaniku kohta kõige rohkem apteeke. Mõnel tänaval on iga teine (!) maja apteek. Ilma naljata! Ühel lambihetkel, kui seisin järjekordse apteegi ees ja ühtegi teist silmapiiril ei paistnud, panin huvi pärast stopperi käima ja mõõtsin, mis aja pärast täiesti tavalises kõndimistempos ma uut näen. Täpselt 40 sekundi pärast ehk järgmisel teeristil vaatasin paremale ja vasakule – kokku mõõtis minu silm nelja apteeki. Müstilisust lisab seik, kus läksin moskiitotõrjet otsima. Esimesest kahest polnud seda võimalik saada...kolmandas oli üks valik. Kurat, mis värk siin nendega on!? On nad siin kõik nii haiged? Ja kui on, siis millest see tuleb? Toidust!!??? Loodan, et mitte, sest toit on siin võrreldes Malaisiaga lausa oivaline (tõenäoliselt kasutan seda sõna elus esimest korda, aga täpselt nii on). Nii palju meditsiinihuvilistele...

Esimesed emotsioonid Phnom Penhist olid ehmatavad. Lennukist maha astudes ronis kuskilt kivi alt välja kauboimütsis kohalik, kes lummaval häälel duk-duk sosistas. Ei viitsinud pikalt umbes Tallinna Lennujaama suuruses kohas ringi uimerdada ja valisime enda sõidutajaks kauboi. Kes ei tea, siis duk-duk tähendab vähemalt Kambodžas 30-aastast võrri, millele on taha paigaldatud ilmselt omaniku enda kokkukeevitatud tõld. Sõit lennujaamast hotelli kestis umbes pool tundi, mille jooksul hingasime korduvalt kergendatult, et peame selles linnas veetma vaid kaks päeva. Arhitektuur oma 20. sajandi keskpaigas pärit putkadega ilmetu, liiklus meenutas OnOff'i avamisi, kus kõik esimesena pääsemiseks ükskõik mis suunas teisi pressivad, üldpilt oli räpane. Hotelli jõudes oli tuba küll päris okei, aga kuna retseptsioonis istuvad administraatorid vaatasid meid nägudega nagu oleks me just äsja nende palgaraha sirgeks löönud, ei jätnud see Kambodža kiidetud külalislahkusest just eriti võimsat esmamuljet.

Pärast pikka vaagimist otsustasime siiski, et lähme vaatame siin õudustelinnas veidi ringi. Jõudsime kesklinna tsooni, mis oli autodele suletud. Mulje linnast paranes. Istusime esimesse viisakasse söögikohta, kus pärast Malaisia ilmetut toitu üllatati meid väga maitsva söögiga. Liisi koguni väitis, et ta pole elus nii head salatit saanud. Arvamus linnast paranes veelgi. Poole söögi ajal kõlas kõrvaltänavas ilge pauk, mis tundmatutes paikades kolavatele paranoilistele läänemaailma inimestele seostus kohe terrorirünnaku või millegi säärasega, kuid meile selgitati, et tegemist on ilutulestikuga. Pauk ei jäänud ainsaks ja kui oma eine lõpetasime, läksime asja lähemalt uurima ja avastasime ees võimsa Mekongi jõe, mille äärde oli ilutulestikku vaatama tulnud kümneid tuhandeid inimesi. Lõpuks oli selgus majas: sattusime Phnom Penhi ajal, mil leinatakse endise kuninga Norodom Sihanouk surma. Aastakümneid riigi eesotsas olnud (2004. aastal andis ta võimu üle oma pojale) mees suri juba oktoobris, kuid suurejooneline mälestamine lõppeb palsameeritud Sihanouki põletamisega alles 4. veebruaril (päev pärast meie lahkumist). Mida lähemale kuningapaleele jõudsime, seda suuremaks valgetesse leinariietesse riietatud rahvamass muutus. Hinnanguliselt oli inimesi tänavatele kogunenud kindlasti üle 100 000. Omaette elamus oli ka pimeduses tuhandete tulede tõttu maagilisena mõjunud võimas kuningapalee ise ja palee ümber liigelnud sajad budistlikud mungad.

Järgmisel päeval, olles eelmisest õhtust toreda elamuse kätte saanud, tundus juba kõik mõnusam. Külastasime budismi templeid, käisime turul, mängisime gurmaane jne. Kõik mõjus teistmoodi, märksa paremana. Ja kui juba hämaruses rahvusmonumendi juurde jõudsime, tervitas meid keskpargis ja tänavatel taas valgesse riietatud rahvaarmee. Kusjuures siin on lein teistmoodi. Ärge kujutage ette hüsteeriliselt krokodillipisaraid välja pigistavaid põhja-korealasi. Kuna budism usub tugevalt hinge uuestisündi, siis lein tähendab kambodžalaste jaoks pigem festivali, kus rahva poolt armastatud meest heaga meenutatakse.
Paari sõnaga liiklusest ka. Valgusfoore on siin vähe, aga võiks ka üldse mitte olla, kuna keegi neist eriti kinni ei pea. Suurtel ristmikutel sõidavad kõigist neljast suunast – igas suunas umbes neli kuni kuus rida – tulevad masinad ninapidi kokku ja hakkavad siis teineteise vahelt end läbi nikerdama. Päris teooriaeksamita Kambodža juhilubade omanikud enda sõidutunnistust siiski kätte ei saa, sest üks liikluseeskiri on siin täitsa olemas: suuremal on õigus. Kuigi signaalitamine on siin nii tavaline, et kui kaks sekundit järjest ühtegi pasundamist ei kuule, arvad, et midagi on viltu, antakse suuremale teed. Liiklusahel, mis toimib ükskõik kui suurel ristmikul ja ükskõik, kas päri- või vastassuunas liigeldes, on väga selge: džiibid – sõiduautod – duk-dukid – mootorrattad/võrrid/rollerid – kondiaurul liikuvad duk-dukid – ükskõik millist träni käruga vedavad mammid – jalakäijad. Loogiline.

Duk-duk hetkel väga rahuliku liiklusega tänaval. Rohelise kiivri all olev mees ei ole tegelikult Kimi Räikkönen, kuigi talle endale peeglisse vaadates nii tundub

Kuningapalee peaväljak

Kuningapalee üks peaustest

Mekongi jõgi päevavalguses. Öisest leinavast rahvamassist on nüüd osad jäänud betoonkalda jalamile riideid pesema või kala püüdma

Wat Penh'i templi, Phnom Penhi vanima ehitise kõrval olev väljak

Wat Penhi tempel seest - kohalikud usklikud tõid Buddhale banaane, raha ja muid kingitusi

Wat Penhi peasissepääs

"Vene turg" kus müüakse absoluutselt kõike alates valuvelgedest ja lastemähkmetest lõpetades eksootiliste puuviljadega. Aga seda ainsat asja, mida ma sealt osta oleks tahtnud, mobiiliiümbrist seal ei olnud

Budistide Instituut

31.01 - Reality-show buss on tagasi!

Yo, mis teete? Ahah, selge. Bussi-Oliver ja bussi-Liisi istuvad aga rehvitöökojas. Jep, lugesite õigesti, rehvitöökojas. Ma selle postituse pühendangi Malaisias valitsevale aru- ja korralagedusele, sest selle eest lihtsalt peab hoiatama.

Kõigepealt tänasest päevast. Võtsime hotelli kaudu piletid Kuala Lumpurisse. 7.15 pidime taksoga välja sõitma sadama poole, kust pidi kell 8.45 väljuma tund aega sõitev praam Kuala Perlisesse, kust läks meie buss. Hotellist saime kenasti õigel ajal minema, aga ma ei osanud oodata, et “taksot” mängib meie ülitemperamentne iraanlasest hotelliomanik, kellel on vaid üks töötav jalg. Ja mis kõige pullim – jala kaotas ta kahes järjestikkuses liiklusõnnetuses! Vähemalt oli meie äratus igasugusest hommikukohvist tõhusam, kuna pidev vastassuunda kaldumine ja üldse veider käitumine roolis hoidis meie adrenaliinitaseme varakult kõrgel. Jõudsime siiski turvaliselt sadamasse ja õigel ajal praamigi, kuid 8.45 väljuma pidanud praami meeskonnaliikmete näos ei liikunud ükski lihas, kui pärast kellaaja kukkumist veel veerand tundi inimesi juurde tilkus. Kell 9 sõitsime sadamast välja ja kuna bussijaam oli Kuala Perlise sadamast vaid viie minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, hingasime kergendatult, sest igasugune kella peal arvutamine näitas, et peaksime bussi peale ilusti jõudma. Ometi üllatused jätkusid. Millegipärast sattus just meie laeva kapteniks kas esimest korda laeva juhtinud või lihtsalt napakas kohalik, sest maabumine Kuala Perlise sadamasse võttis aega oma pool tundi ja isegi teised kohalikud hakkasid närviliselt kella vaatama. Kuna meie jaoks kippus asi sellise viivituse tõttu juba kriitiliseks, mõtlesime juba, et peaks omaalgatuslikult kuskilt vööri mööda kaile ronima, aga kuna rahvamass, kes nagu sardiinid karbis saamatu meeskonna järgi ootasid, oli nii suur, polnud meil sellisteks manöövriteks lihtsalt ruumi. Pärast pikka ootamist suutsid madrused ühtäkki paigaldada silla, kust maale sai ja kuna sel hetkel tegime juba musta huumorina omavahel kihlveo, kas jõuame bussi peale või mitte, kasutasime Tallinna ühistranspordist tuttavate vanadaamide tooreid võtteid ja võitlesime end küünarnukkide ja kottide abil esimeste sekka, kes paadilt minema said.

Põrutasime sisuliselt jooksuga bussijaama, kus mingil põhjusel andis meie bussifirma kiosk meile hoopis ühe teise bussifirma piletid. Kell oli täpselt 10.30, kuid bussist polnud jälgegi. Meile kinnitati pidevalt “don't worry, don't worry, bus will come” ja nii mõtlesimegi, et ju siis vahet pole. Kell 11 saabus pidulikult käiguragistushüüete saatel meie värvikirev buss, mille roolis oli umbes Justin Bieberi vanune kutsikanäoga kohalik. Rohelist lehte Malaisias ei kasutata, aga kui seda tehtaks, oleks meie bussi-Bieberil need kohustuslikud ilmselt alles esimesi kuid. Rahustasin Liisit, et tihtipeale on noored juhid just märksa korralikumad kui vanad kalad, kes siin riigis arvavad, et nad on kõikide liiklusvahenditega maailmameistrid ja nii oligi – Bieber sõitis väga korralikult.

Paraku oli põhipull alles ees. Esmalt sõitsime me veel ühest peatusest läbi ja korjasime ühe inimese peale. Teine peatus oli rehvitöökoda, kus üllatus-üllatus, läks umbes poolteist tundi rehviparandusele. Bussijuht ja töömehed olid muidugi seda nägu, et selline protseduur on reisijaid täis bussis täiesti tavaline nähtus. Itsitav kamp viskas seal kordamööda nalja, tegi Liisile korduvalt silma ja tundis ennast muudmoodi ülimõnusalt. Rehvitöökoja kõrval oli õnneks pizza-restoran ja kuna me polnud hommikust söönud, andsime rahulikult tellimuse sisse ja ootasime oma toitu. Tegime samuti nägu nagu see kõik oleks väga tavaline. Ajalises mõttes võinuks me veel tellida järgemööda veel teise, kolmanda ja võib-olla neljandagi pizza, aga sellest plaanist siiski loobusime, sest see oli seni üks kallimaid söögikohti, kus me käinud. Kell 1 saime lõpuks liikuma (pärast esimese lõigu kirjutamist tegin pizza-pausi ja pärast enam ei viitsinud kohe trükkima hakata) ja järgmine sõidulõik kestis lausa tund aega järjest. Bravo! Paraku jäi buss kell 2 tee äärde seisma ja siin oleme me siiamaani (hetkel on kell täpselt 3). Vahepeal käisin uurimas, mis värk on ja üks inglise keelt rääkiv reisija selgitas mulle pärast pikka arutelu bussijuhiga, et ilmnenud on mingi tehniline rike ja millal sõiduvahendi taas sõidukorda saab, on keeruline prognoosida. Just viimast lauset kirjutades kõndis meist bussijuht mööda, kes luges reisijaid üle. Kõigi läänemaailma eelduste kohaselt tähendab, et meile saadetakse uus buss järgi....Siiski, siiski. Napp veerand tundi hiljem buss imeväel paranes ja me sõidame. Kohale peaks jõudma nüüd kuue tunni pärast ja ma siiralt loodan, et nii läheb. Enam pole võimatu, et ületame Frankfurt-Singapur lennuaja....

….

Jõudsin enne Bieberi sõidustiili kiita, kuid tüüp otsustas pärast nelja viivitatud tundi tagasi sõitma hakata ja kihutas sittadel teedel kõikidest autodest mööda. Mõned on siin lihtsalt nii lollid ja ei saa aru, et kui reisi kestvuseks peaks olema seitse tundi, aga starditakse neli tundi hiljem, ei saaks liinibussiga isegi 200 km/h sõites õigeks ajaks kohale. Eriti veel siis, kui bussijuht oma äranägemise järgi SUITSUPAUSE teeb. Kurat, Bieber on tõesti loll. Igal juhul Kuala Lumpurisse jõudsime natuke pärast kella üheksat ja esimest korda reisi jooksul ööbime hotellis, mis väärib hotelli nime. Tuba on euroopalik, üsna korralik hommikusöök oli hinna sees ja kõik on nii nagu olema peab.

Kuna seda bussijama sai nii palju, siis võtan järgmised tähelepanekud/meenutused Malaisiast kokku nii, et iga teemat kirjeldan ühe lausega.

-Malaisias restorani minnes veenduge enne lauda istumist ja valima hakkamist, kas kõik komponendid on köögis olemas – üle poolte kordadest ei saanud me seda, mida tellisime.

-Saime endale esimesed sõbrad ja üllatus-üllatus, tegemist on 70. eluaastale lähenevate inglaste Phil'i ja Sue'ga, kes juba 20 aastat reisivad neli kuud aastas Aasia riikides ringi

-Palju on vaieldud New York'i kaksiktornide katastroofiga seotud vandenõuteooriate üle, kuid nüüd kuulsin ma hoopis midagi uut – meie iraanlasest hotelliomaniku (see ühe jalaga) kindel veendumus on, et seda katastroofi üldse ei toimunudki ja see on vaid ameeriklaste propaganda...

-Kokkuvõttes on tax-free saar Langkawi täitsa tore koht

Käisin skorpionite ja tarantlitega ujumas 

Liisi käis koske vaatamas

Minu kõige uuem, aga samas kõige vanem sõber, 70-aastane inglane Phil 

Meie jaoks legendaarse väärtusega rehvitöökoda. Pildistatud bussiaknast