Meie Kambodža aja viimane sihtpaik oli Siem Reap. Linn, mille lähedal asuvad kuulsad templid eesotsas Angkor Wat'iga. Need templid on ühed neist ehitistest, mida vaadates sa hakkad mõtlema, et kuidas inimene on küll midagi nii võimast ehitanud. Ja veel nii palju aastaid tagasi...
Kuna siin regioonis on templeid tõeliselt palju, läheb kõikide avastamiseks aega vähemalt kolm päeva ja tegelikult jääb ka siis veidi puudu. Meie saime oma templidoosi igal juhul kolme päevaga kätte. Liisi sünnipäevahommikuks (teine templikülastuspäev) sihtisime end just Angkor Wat'i päikesetõusu vaatama ja me mõlemad võime kinnitada, et äratus kell 4:45 oli seda igal juhul väärt. Kui päikesetõusu roosa kuma jõudis templi taga oma haripunkti, oli see teine kord reisi jooksul, kus mõtlesime, et paremaks pole kuhugi minna. Pikka juttu pole mõtet kirjutada, sest pildid ütlevad selliste asjade puhul niikuinii rohkem kui tuhat kaunist sõna.
Aga actionit sai ka :) Piinlik kirjutada, aga esimesel päeval tõestasime, et ütelus “loll saab kirikus ka peksa” pole lihtsalt kujundlik vanasõna vaid lollide puhul täiesti reaalne võimalus. Esimese templi juures kutsusid vanad naismungad meid õndsalt naeratades altari juurde. Me olnuks nagu nõiduse all, kui avastasime ühtäkki, et oleme Buddha auks süütanud lõhnaküünla ja meie kätel ilutsevad õnne toovad paelad. Tädikesi oli palju ja järsku hakkasid nad kõik raha küsima. Ühele tädile, eeldusel, et ta jagab seda teistega, andsimegi väikse annetuse, kuid teised mutid tahtsid sellegipoolest oma osa saada. Õndsa näoga istuvatest vanamuttidest olid saanud rööv-nunnad ja et meid hüpnoosi teel päris paljaks ei tehtaks, andsime jalgadele valu.
Viimane templikülastuspäev lõppes jällegi sõna otseses mõttes pauguga. Hommikul ühte kaugemal asuvasse templisse tuk-tuk'iga sõites oleks ma napilt saanud inimkonna ajaloo kõige totrama vigastuse. Nimelt otsustas üks suitsiidile kalduv kana meie umbes 70 km/h sõitva tuk-tuk'i teele astuda, kuid kuna nõdrameelne suleline mõtles meeter enne kokkupõrget siiski elule veel ühe võimaluse anda, tegi ta surmahirmus ilmselt kanade ajaloo kõrgeima hüppe ja kihutas täie hooga meie suunas. Minu näo ja kana kokkupõrke hoidis õnneks ära ainult tuk-tuk'i raami üks nurgapulk. Ma päris tõsiselt ei kujuta ette, kuidas ma oleks näiteks ninaluumurru puhul reisikindlustuse selgitusse kirjutanud, et mind vigastas 70 km/h lendav kana.
Igal juhul oli see päev kuidagi neetud, sest tagasiteel hotelli sattus meie tuk-tuk avariisse. Õnneks olime linnas ja kiirus oli väike ning peale ehmatuse meiega midagi ei juhtunud. Küll olid katki kaks tuk-tuk'i ja üks maastur. Ikka juhtub.
Siem Reap'i linnast ka natuke. Kindlasti on see senise Aasia reisi kõige mõnusam linn. Ööelu on siin kirev, aga mitte rõve nagu Sihanoukville'is vaid mõnus. Tänavad on puhtad, inimesed sõbralikud, toit fantastiline ja hinnad üliodavad. Valgete linadega restoran, kus pakutakse maailmaklassilist teenindust ja elaval tulel tehtud hõrgutisi, saab söönuks 3 dollariga (!). Massaažisalonge on nii palju ja konkurents nii tihe, et hinnad on lausa naeruväärsed. On üsna absurdne, et massaaži lähme vahel lihtsalt sellepärast, et aega parajaks teha. Lühidalt öeldes võiks siin linnas isegi elada.
Aga pühapäeval juba Bangkok.
Ronib
Istub
Angkor Wat enne päikesetõusu
Nikerdus
Äge!
Röövnunnad ohvreid ootamas
No comments:
Post a Comment