Põrgust paradiisi on täpselt 30 kilomeetrit

Mul pole kunagi olnud nii hea meel oma telefoni ära lõhkuda. Jep, Hiina uue aasta saabumine lõppes meil üsna ruttu, kuna suutsin oma telefoni kaljude peale puruks pillata. Kuigi ma polnud meie telefon-fotoka remontimisvõimaluses eriti lootusrikas, otsustasime siiski mingi kohaliku tehnikakunni otsida, kes asja üle vaataks. Meie ööbimiskohaga samal tänaval leidsin iPhone'i töökoja, kuid kuna Hiina uusaasta tõttu olid tehnikud kolm vaba päeva saanud, pidin teisipäevani ootama, et telefon parandusse anda. See oli ka ainuke põhjus, miks olime sunnitud koerajunnide ja prügihunnikute paradiisi Sihanoukville'i jääma. Kolm päeva ei teinud me praktiliselt midagi – sõime, võtsime päikest (räpases meres ei käinud), käisime kinos. Magamise võisime vahepealsetel öödel ära unustada, kuna viimases hotellis, mille broneerisime,kadus iga mõne tunni tagant elekter umbes kaheks tunniks, millega ühtlasi lakkas töötamast konditsioneerisüsteem. Ja kui seks tarbeks generaator sisse lülitati, ei tohtinud liiga võimsate vattide tõttu konditsioneeri ikka kasutada. Vähemalt võisime magama minnes kõik tuled põlema jätta! Lisaks asus meie majutusasutus – mis tänu Hiina uuele aastale oli pärast Singapuri omi kalliduselt teine – juhtumisi ööklubi kõrval, kus maailma kõige õudsem diskomuusika jättis tagumise alles vastu hommikut.

Kui teisipäev kätte jõudis ja ma oma telefoni parandusse tahtsin viia, tuli välja, et tehnikutele on veel üks vaba päev antud. Juhuslikult kuulis minu probleemi aga linnas elav iirlane, kes soovitas hoopis keskturu lähedal asuvat töökoda. Läksingi täiesti lootusetuna oma täiesti puru ja pilti ette võtmast keelduva telefoniga sinna ja poole tunniga oli see täiesti korras. Ja seda vaid 47 dollari eest. Müstika! Lõpuks olime Sihanoukville ahistaivatest ahelatest vabanenud, kuid otsustasime võrreldes muude seniste paikadega negatiivse mulje jätnud linnale veel ühe võimaluse anda. Ostsime laevapileti 30 km kaugusel asuvale Koh Rong Samloem'i saarele, mis on kõrval asuva suurema saare Koh Rongi väike õde.

Pärast kahetunnist laevaretke nägime juba kaugelt et reis oli ettevõtmist väärt. Ja kui me lõpuks maabudes teineteisele otsa vaatasime, jalad lumivalgesse liiva mattunud, teadsime ilma teineteisele midagi ütlemata, et just sellepärast me Aasiasse tulimegi. Ma vihkan telgis magamist, aga mul oli täiesti ükskõik, et pidime esimese öö seal veetma. Kõik ümbritsev kompenseeris selle tuhandekordselt. Läbipaistev helesinine vesi, silmapiiri kõige kaugemasse nurka paistev prügivaba liivarand, kõiki maailma rohelisi toone hõlmav džungel ja lihtsalt teadmine, et sul pole muid muresid, kui otsustada hommikul, kas ma lähen kastan varbad kohe briljantselgesse vette, või kugistan enne hommikusöögiks paar tiigerkrevewtti või krabi, tekitas nii vabastava olemise, et võisid vahel lihtsalt pool tundi ühte maalilist punkti vaadata ja mõelda, et elu on nii faking ilus. Hiljem tuli välja, et ainult meie pole lummatud. Saime saarel tuttavaks mitme pea kõik maailma punktid läbi kolanud tegelasega, kes kinnitasid, et tegemist on konkurentsitult nende senise elu ilusaima rannaga. Parem kui ükskõik milline Kagu-Aasia või Okeaania osa, parem kui Lõuna-Ameerika, parem kui Kariibid, parem isegi Pärnust. 

Saarest polegi muud väga kirjutada, sest ükskõik kuidas ja milliste sõnadega ka seda kohta ei pruugiks kirjeldada, ei suudaks keegi emotsiooni isegi ligilähedaselt edasi anda.

Seega veidi lisaväärtustest. Esiteks oli uni meil seal samuti super. Pärast telgis veedetud ööd kolisime päris lageda taeva alla. Voodisse, mida kattis ainult moskiitovõrk. Alguses olime selle osas üsna skeptilised, kuid järgmisel hommikul tundsime ennast suurepäraselt ja koheselt pikendasime oma sealolekut mitme päeva võrra.

Teiseks saime endale ka esimesed päris tuttavad, kellega oli tõepoolest mõnus aega veeta ja kellega huumor klappis täielikult. Kuigi meie meeleolukas tutvumisöö rannabaaris lõppes kõigile mäluauguga ( ka baarmenile), käisime veel pärastki mitmeid kordi koos söömas ja lihtsalt aega veetmas ja saime kinnitust, et meie uute Norra sõprade Christeri ja Anitaga on võimalik ka täiesti tavaolekus end kringliks naerda. Ka baarmen, ameeriklasest kunstnik (ka elukunstnik) ja maailmarändur Will oli üsna omapärane kuju, kellega sai nalja.

Käisime ühel päeval ka jalgsi saare teises otsas asuval Lazy Beach'il. Rada läks läbi džungli ja kuna meie kujutlusvõime moondas iga pisema praksu kui mitte pantriks siis vähemalt hiiglaslikuks mürgimaoks, panime retkele koondnimetuse “Paris Hilton ja Brittney Spears in the jungle”.

Lazy Beach polnud ligilähedaltki nõnda kaunis nagu “meie rand”, kuid kaunis siiski ja söök oli seal vapustav. Alguses plaanisime tagasi jalutada pärast päikeseloojangut, mis pidi seal olema fantastiline, kuid kuna olime kindel, et pimedas ilmuksid kujutletavate mustade mambade ja leopardite asemel džunglisse inimsööjad ja lihtsalt koletised, loobusime plaanist.

Eraldi tuleb välja tuua ka "meie ranna" maagilised öised suplused. Seda nähtust on väga keeruline kirjeldada, kuid sisuliselt saatsid sinu igat liigutust helendavad täpikesed. Nagu virmalised vees, mida tegelikult kutsutakse planktoniks (all illustreeriv pilt).

Kokku veetsime saarel viis päeva ja oleks kindlasti olnud rohkemgi, kuid kuna öko-saarel ei saanud kaardiga maksta ja kuna veel 21. sajandi alguseks pole sularahaautomaadid looduslikult džunglites kasvama hakanud, olime sunnitud lahkuma. Mitte ainult meie polnud kurvad, vaid terves paadis valitsenuks nagu matusemeeleolu, kui aluse kapten hüvastijätuks kaldalistele signaalitas.

Ühe öö olime väga halvas Sihanoukwille'i hotellis, kus lärmi ja konstantse putukamürgi haisu käes oli üsna kesine magada, kuid juba praegu oleme minibussiga teel riigi teise osasse. Kaks tundi kestma pidanud reis on praeguseks kestnud vaid tagasihoidlikud kolm tundi ja kui hetkel oma kandevõimet umbes poolteist korda ületav buss uuesti põlema ei lähe nagu juhtus pool tundi tagasi, peaksime umbes tunni pärast jõudma Kambodža mereannipealinna Kep'i. Kõlab hästi...

Kuna andsin enne postitamist Liisile blogi igaks juhuks lugeda, juhuks, kui ma midagi olulist unustasin, siis tema tungival soovil lisan ühe asja. Teel paradiisisaarele hüppas Liisi pärast pikka praadimist peaaegu kümne meetri kõrguselt (tegelikult täpselt 7 meetrit) laevalt vette. Mina ka :)

NB! Neile, kes seda blogi praegu loevad! Kui teil on lähitulevikus vähegi võimalik, siis külastage Koh Rong Samloemi saart. See on suurepärane võib-olla veel ainult loetud aeg. Nimelt olevat saar praktiliselt maha müüdud ja aasta-kahe pärast laiuvad seal ilmselt kümned ja kümned hotellid, spaad ja restoranid, mis muudavad selle paiga hoopis teistsuguseks. Ilmselt selliseks nagu enamus tüüpilised turismisaared.

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The beach

Koh Rong Samloem - Liisi otsib džunglit

Koh Rong Samloem - hommikune puu

Õhtul, mis kujunes ehk liigagi meeleolukaks, leidis Liisi endale neli sellist sõpra (need pole norrakad)

Igapäevane lesimine

Mineraalvee reklaam Lazy Beach'il

Džungel

Nähtus, mis tekkis ujudes. Pilt on illustreeriv, sest me ei hakanud fotokat ujuma võtma :)

Meie uued lahedad sõbrad ja üks osaline saatest "Maamees otsib naist"

Brittney