Lugu lumeinimestest, narkar-rotist ja maailma parimast toidust, mida ei saanud süüa!

Pärast pikka tõmblemist otsustasime lõpuks aja maha võtta ja asusime paradiisi otsima. Tegelikult olime juba päris varakult broneerinud kolmeks ööks majutuse Ream'i rahvuspargis asuva Koht Thmei saare ainsas majutuskohas, mille ehitamiseks said ühed sakslased loa paar aastat tagasi. Idee läks neil läbi ainult tänu sellele, et nende rajatud bungalo-kompleks oli 100% öko. Isegi elektrit toodetakse päikesepaneelidega.

Sõit saarele oli sama meeldejääv kui saar ise. Liisi kardetud neljatunnine bussisõit kamikaze-juhtidega läks väga libedalt. Ei jõudnud täie sõsidusega terve tee bussiteleris täisvõimsusega lärmanud khmeri-keelsesse karaokesse süvenemagi hakata, kui juba oli meie kord maha minna. Nimelt väljusime me tulevaste võõrustajate juhiseid järgides tervest bussist ainsana täiesti suvalise külakuudi juures umbes 30 km enne Sihanoukwille'i. Nii kui meie jalad maad puudutasid, ründasid meid šaakalitena kohalikud rolleritega külamehed, kes teineteise võidu “Koh Kchhang” hakkasid karjuma. Kuna teadsime, et see on ainuke viis 7 km eemal asuvasse sadamasse pääseda, hüppasime peale ja põrutasime Koh Kchhang'i. Kuna paadini oli poolteist tundi aega ja kaluriküla Koh Kchhang meenutas lõputuid prügihunnikuid, otsustasime lihtsalt sadama juurde maha istuda ja mitte millegi tegemisega aega surnuks lüüa.

Ühtäkki tuli meie juurde üks 8-aastane tüdruk, kes väga kummalises inglise keeles meie nimesid pärima hakkas. Kuna tegelane oli nõnda vahva, otsustas Liisi talle lõhnaõli kinkida (meil on hea meel, kui kotist asju vähemaks jääb), millega tüdruk küll esmajoones hambaid pesema hakata tahtis, kuid üldiselt viis see pisike kingitus neiu nõnda leili, et ta ei kavatsenudki meie seltsist lahkuda. Meie sõbrunemine šokolaadinahkse tirtsuga köitis lõpuks ka teiste laste tähelepanu ja lõpuks olid terve küla tited meie ümber kogunenud. Tipphetkel oli pägalikke umbes 20 ringis ja kuna sõbrunemine lumeinimestega oli nii tähtis sündmus, et vääris kindlasti kohta “esireas”, mindi kohati meie (eriti Liisi) pärast suisa omavahel kaklema. Aegamööda hakkasid küünistavad, kraaklevad ja võimalusel meie “põnevates” kottides sobranud jõnglased tüütuks muutuma, kuid õnneks päästis meid randunud paat. Kilkav rüblikuteparv saatis meid kaini ja julgemad ronisid isegi paati kaasa, et veel viimaseid (kümneid) kordi “high-five” lüüa.

Kui jätta kõrvale väike intsident, kus paadi mootor poole tee peal mõneks minutiks üles ütles, möödus sõit mõnusalt õõtsudes. Kohale jõudes kiskusid mõlema suud vägisi naerule. Bungalo oli küll väga minimalistlik, aga selle kompenseeris terass täiesti hingematva vaatega ja üldine rahu ja vaikus. Õhtusöögil pakutud jumalikud toidud (kus muu hulgas kogesin senise elu kõige võimsamat kalaelamust) andsid tervikule veelgi täiuslikuma mõõtme ja seal teineteisele otsa vaadates olime veendunud, et nüüd olemegi oma paradiisi leidnud. See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, kuid järgmine sündmusteahel tõi meid maa peale tagasi. Esmalt avastasime oma gurmeeõhtult tulles, et Liisi kosmeetikakott on kaunistatud uhkete aukudega, milliseid seal varem polnud. Omanikega aru pidades tuli välja, et tegemist on kohaliku narkar-rotiga, kes tahtis ligi pääseda just nimelt selles kotis olnud malaariatablettidele. Nimelt olevat näriline ka varasemate saarekülaliste malaariatablette tuuri pannud ja ilmselt lisab doos džunglis igavleva tegelase elule nii palju vürtsi (üks inglane rääkis, kuidas tema palju reisiv ja seetõttu sageli malaariatablette õgiv sõber sai kõrvalmõjudest omale külmkapi näol uue vestluspartneri), et vaesest karvapallist on sõltlane saanud. Kuna muidu pidi narkar-rott olema väga sõbralik ja inimese ligi ei kipu, läksime magama.

Järgmisel päeval sai Liisi endale uue sõbra. Mitte külmkapi vaid toalettpoti ja mitte malaariatablettidest vaid kõhutõvest tingituna. Olukord oli ikka päris hull, sest kõht pidevalt valutas ja sel päeval ei saanud ta mitte midagi süüa. Päev kulges meil lihtsalt lesides ja mitte midagi tehes, mis iseenesest oli mõnus. Liisi oli vapper. Hoolimata terviserikkest suutis ta isegi teist õhtut järjest olla seltskondlik ja kuulata meie uue inglasest tuttava Dave'i (kes oli saarel koos naise Elane'ga) veidra miimikaga edastatud seiklusi – isegi tooli- või lauajalast suudaks Dave rääkida nii nagu see oleks maailma kõige lahedaim asi, mille inimaju kunagi välja mõelnud.

Kolmas päev oli Liisil parem. Võtsime ette pika jalutuskäigu mööda lõputut rannariba. Kusjuures selles rannas olid kaugete saarte või mandrite poolt kaldale uhutud plätud, tossud või muud jalanõud sama sage nähtus nagu Eestis adru. Me küll ei lugenud neid lõputuid jalavarje üle, aga neid oli rannas ikka sadu. Ühtäkki jalutasid meile rannas vastu kaks imearmsat kutsikat, keda ma enda juurde kutsuma hakkasin. Liisi ütles, et see pole hea mõte, kuna nende ema võib lähedal olla ja nii ma sellest plaanist loobusin. Paraku oli siis juba hilja, sest võsast väljus meie selle päeva Kerberus. Tuli välja, et kutsikate suguvõsa täiskasvanuid oli suisa neli, kes lõrisevate verejanuliste lõugadega meie poole jooksid. Õnneks olime rannas ja panime vette jooksu. Igal koeral – aga eriti ühel – oli selline nägu peas nagu nad poleks nädal aega süüa saanud ja juhtumisi on inimene just nende lemmikmaius, kuid vette nad siiski järgi ei tulnud ja mõneminutise klähvimise peale otsustasid nad meid rahule jätta.

Ootamatuid kohtumisi loomadega oli Koh Thmeil veelgi. Kord kippus hobune meile peldikusse, siis jällegi oleks Liisile hiidsisalik kraesse kukkunud, kuna läks laes olles kärbse püüdmisega liiga hoogu. See kõik oli aga lõpuks mõlemale probleeme tekitanud kõhutõve kõrval nali. Ei ole vahva võileivatikuga veidike arbuusi nokkida, kui kõrval õgivad inimesed õndsate nägudega maailma parimaid toite (nagu ma enne kirjutasin, söök oli überalles).

6.veebruaril oli aeg lahkuda, kuna kari venelasi oli terve bungalo-linnaku kinni pannud. Nagu meie sakslannast võõrustaja Kavita ütles: “Russians are coming, escape!”

Sõitsime enne mainitud kalurikülast taksoga Sihanoukwille'i, istusime esimesse internetikohvikusse maha ja hakkasime hotelli valima. Mõtlesime, et pärast vahetpidamata kestnud keberniiti tahaks seekord lihtsalt mõnusalt puhata. Valik langes hotellikoolile, kus koolitatakse välja viietärni hotellide töötajaid. Tundus hea valik ja ma ei pidanudki pettuma. Seni on tegu parima toaga, teenindus on super (kui välja jätta osade õpilaste arusaamatu inglise keel), basseiniäärne on nagu seitsmetärni hotellis. Väga kõva! Nagu senisele kolmele nädalale kombeks, leiab kahjuks ka meie praeguses meepotis tõrvatilga. Nimelt on hotelli vastas oma telgi üles pannud vist Kambodža Keskerakonna sarnane organisatsioon, kes oma tantsudel, lauludel, palvetel ja niisama propagandajural puhub hääled sisse juba varahommikul. Kahjuks on khmeri-Toobalite ja khmeri-Simsonite kõlaritega võimendatud hääl nii võigas, et see polnud enam pärast esimest tundi naljakas. Täna hakkas õudusleiergast ketrama umbes poole kaheksast, praegu on õnneks vaikus...

Eile käisime veidi ka Sihanoukwille'i uudistamas. Jube...täiesti mõttetu koht. Kohalike linnaosas pole üldse midagi teha, kuulus peotänav Beach Road on samuti väga nõrk. Kui sa pole just vanematelt koolilõpu kingituseks 10 000 dollarit saanud Austraalia rullnokk, kes nagu kloonid käivad siin maika ja räpparinokatsiga ning püherdavad näpud püsti koerasitta ja -kust täis rõvedal rannaliival, pole siin midagi teha. Baare on küll palju ja kokteilide hinnad väga head, aga oma kerjuste, kõiksugu loomade ja lihtsalt räpasusega jättis see ülisita mulje. Ja seda isegi pimedas. Tõsi, homme oleme just seal piirkonnas olevas hotellis ja võtame Hiina uut aastat vastu ning ilmselt koonu rulli tõmmates ei pane räpasust nii väga tähelegi, kuid tagasi ma kindlasti siia ei tuleks. Tai oma lummavate saartega, kus samuti võid hullumeelsed pidusid pidada, kuid kus kõik tükimaad ilusam, ei anna Sihanoukwille'iga võrreldagi.

Nüüd siis tulebki see koht, kus soovime head draakoniaasta lõppu. Tähistage siis ka üheksandal vastu kümnendat saabuvat maoaastat, nädalavahetus ju!  

Koh Kchhang'i kaluriküla

Koh Kchhangi külas sai Liisi aru, mis tunne on maailma kõige huvitavamal inimesel

Vaade Koh Thmei saare bungalo terrassilt (õudselt halb eks)

Koh Thmei saare bungalo. Seni kõige peldikum ööbimiskoht, kus me olnud, kuid kõik ümbritsev kompenseeris selle mitmekordselt

Koh Thmei saare restoran - kindlasti üks parimaid üldse

Sihanoukwille'i bassein on uskumatult puhas ja enamus aja päevast ei käi seal kedagi peale meie. Super!

Sihanoukwille'i peotänava Beach Road'i kõige viisakam tänavanurk. Mida rannale lähemale seda koledamaks ja koerajunnisemaks läks.