Põrgust paradiisi on täpselt 30 kilomeetrit

Mul pole kunagi olnud nii hea meel oma telefoni ära lõhkuda. Jep, Hiina uue aasta saabumine lõppes meil üsna ruttu, kuna suutsin oma telefoni kaljude peale puruks pillata. Kuigi ma polnud meie telefon-fotoka remontimisvõimaluses eriti lootusrikas, otsustasime siiski mingi kohaliku tehnikakunni otsida, kes asja üle vaataks. Meie ööbimiskohaga samal tänaval leidsin iPhone'i töökoja, kuid kuna Hiina uusaasta tõttu olid tehnikud kolm vaba päeva saanud, pidin teisipäevani ootama, et telefon parandusse anda. See oli ka ainuke põhjus, miks olime sunnitud koerajunnide ja prügihunnikute paradiisi Sihanoukville'i jääma. Kolm päeva ei teinud me praktiliselt midagi – sõime, võtsime päikest (räpases meres ei käinud), käisime kinos. Magamise võisime vahepealsetel öödel ära unustada, kuna viimases hotellis, mille broneerisime,kadus iga mõne tunni tagant elekter umbes kaheks tunniks, millega ühtlasi lakkas töötamast konditsioneerisüsteem. Ja kui seks tarbeks generaator sisse lülitati, ei tohtinud liiga võimsate vattide tõttu konditsioneeri ikka kasutada. Vähemalt võisime magama minnes kõik tuled põlema jätta! Lisaks asus meie majutusasutus – mis tänu Hiina uuele aastale oli pärast Singapuri omi kalliduselt teine – juhtumisi ööklubi kõrval, kus maailma kõige õudsem diskomuusika jättis tagumise alles vastu hommikut.

Kui teisipäev kätte jõudis ja ma oma telefoni parandusse tahtsin viia, tuli välja, et tehnikutele on veel üks vaba päev antud. Juhuslikult kuulis minu probleemi aga linnas elav iirlane, kes soovitas hoopis keskturu lähedal asuvat töökoda. Läksingi täiesti lootusetuna oma täiesti puru ja pilti ette võtmast keelduva telefoniga sinna ja poole tunniga oli see täiesti korras. Ja seda vaid 47 dollari eest. Müstika! Lõpuks olime Sihanoukville ahistaivatest ahelatest vabanenud, kuid otsustasime võrreldes muude seniste paikadega negatiivse mulje jätnud linnale veel ühe võimaluse anda. Ostsime laevapileti 30 km kaugusel asuvale Koh Rong Samloem'i saarele, mis on kõrval asuva suurema saare Koh Rongi väike õde.

Pärast kahetunnist laevaretke nägime juba kaugelt et reis oli ettevõtmist väärt. Ja kui me lõpuks maabudes teineteisele otsa vaatasime, jalad lumivalgesse liiva mattunud, teadsime ilma teineteisele midagi ütlemata, et just sellepärast me Aasiasse tulimegi. Ma vihkan telgis magamist, aga mul oli täiesti ükskõik, et pidime esimese öö seal veetma. Kõik ümbritsev kompenseeris selle tuhandekordselt. Läbipaistev helesinine vesi, silmapiiri kõige kaugemasse nurka paistev prügivaba liivarand, kõiki maailma rohelisi toone hõlmav džungel ja lihtsalt teadmine, et sul pole muid muresid, kui otsustada hommikul, kas ma lähen kastan varbad kohe briljantselgesse vette, või kugistan enne hommikusöögiks paar tiigerkrevewtti või krabi, tekitas nii vabastava olemise, et võisid vahel lihtsalt pool tundi ühte maalilist punkti vaadata ja mõelda, et elu on nii faking ilus. Hiljem tuli välja, et ainult meie pole lummatud. Saime saarel tuttavaks mitme pea kõik maailma punktid läbi kolanud tegelasega, kes kinnitasid, et tegemist on konkurentsitult nende senise elu ilusaima rannaga. Parem kui ükskõik milline Kagu-Aasia või Okeaania osa, parem kui Lõuna-Ameerika, parem kui Kariibid, parem isegi Pärnust. 

Saarest polegi muud väga kirjutada, sest ükskõik kuidas ja milliste sõnadega ka seda kohta ei pruugiks kirjeldada, ei suudaks keegi emotsiooni isegi ligilähedaselt edasi anda.

Seega veidi lisaväärtustest. Esiteks oli uni meil seal samuti super. Pärast telgis veedetud ööd kolisime päris lageda taeva alla. Voodisse, mida kattis ainult moskiitovõrk. Alguses olime selle osas üsna skeptilised, kuid järgmisel hommikul tundsime ennast suurepäraselt ja koheselt pikendasime oma sealolekut mitme päeva võrra.

Teiseks saime endale ka esimesed päris tuttavad, kellega oli tõepoolest mõnus aega veeta ja kellega huumor klappis täielikult. Kuigi meie meeleolukas tutvumisöö rannabaaris lõppes kõigile mäluauguga ( ka baarmenile), käisime veel pärastki mitmeid kordi koos söömas ja lihtsalt aega veetmas ja saime kinnitust, et meie uute Norra sõprade Christeri ja Anitaga on võimalik ka täiesti tavaolekus end kringliks naerda. Ka baarmen, ameeriklasest kunstnik (ka elukunstnik) ja maailmarändur Will oli üsna omapärane kuju, kellega sai nalja.

Käisime ühel päeval ka jalgsi saare teises otsas asuval Lazy Beach'il. Rada läks läbi džungli ja kuna meie kujutlusvõime moondas iga pisema praksu kui mitte pantriks siis vähemalt hiiglaslikuks mürgimaoks, panime retkele koondnimetuse “Paris Hilton ja Brittney Spears in the jungle”.

Lazy Beach polnud ligilähedaltki nõnda kaunis nagu “meie rand”, kuid kaunis siiski ja söök oli seal vapustav. Alguses plaanisime tagasi jalutada pärast päikeseloojangut, mis pidi seal olema fantastiline, kuid kuna olime kindel, et pimedas ilmuksid kujutletavate mustade mambade ja leopardite asemel džunglisse inimsööjad ja lihtsalt koletised, loobusime plaanist.

Eraldi tuleb välja tuua ka "meie ranna" maagilised öised suplused. Seda nähtust on väga keeruline kirjeldada, kuid sisuliselt saatsid sinu igat liigutust helendavad täpikesed. Nagu virmalised vees, mida tegelikult kutsutakse planktoniks (all illustreeriv pilt).

Kokku veetsime saarel viis päeva ja oleks kindlasti olnud rohkemgi, kuid kuna öko-saarel ei saanud kaardiga maksta ja kuna veel 21. sajandi alguseks pole sularahaautomaadid looduslikult džunglites kasvama hakanud, olime sunnitud lahkuma. Mitte ainult meie polnud kurvad, vaid terves paadis valitsenuks nagu matusemeeleolu, kui aluse kapten hüvastijätuks kaldalistele signaalitas.

Ühe öö olime väga halvas Sihanoukwille'i hotellis, kus lärmi ja konstantse putukamürgi haisu käes oli üsna kesine magada, kuid juba praegu oleme minibussiga teel riigi teise osasse. Kaks tundi kestma pidanud reis on praeguseks kestnud vaid tagasihoidlikud kolm tundi ja kui hetkel oma kandevõimet umbes poolteist korda ületav buss uuesti põlema ei lähe nagu juhtus pool tundi tagasi, peaksime umbes tunni pärast jõudma Kambodža mereannipealinna Kep'i. Kõlab hästi...

Kuna andsin enne postitamist Liisile blogi igaks juhuks lugeda, juhuks, kui ma midagi olulist unustasin, siis tema tungival soovil lisan ühe asja. Teel paradiisisaarele hüppas Liisi pärast pikka praadimist peaaegu kümne meetri kõrguselt (tegelikult täpselt 7 meetrit) laevalt vette. Mina ka :)

NB! Neile, kes seda blogi praegu loevad! Kui teil on lähitulevikus vähegi võimalik, siis külastage Koh Rong Samloemi saart. See on suurepärane võib-olla veel ainult loetud aeg. Nimelt olevat saar praktiliselt maha müüdud ja aasta-kahe pärast laiuvad seal ilmselt kümned ja kümned hotellid, spaad ja restoranid, mis muudavad selle paiga hoopis teistsuguseks. Ilmselt selliseks nagu enamus tüüpilised turismisaared.

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The Beach

Koh Rong Samloem - The beach

Koh Rong Samloem - Liisi otsib džunglit

Koh Rong Samloem - hommikune puu

Õhtul, mis kujunes ehk liigagi meeleolukaks, leidis Liisi endale neli sellist sõpra (need pole norrakad)

Igapäevane lesimine

Mineraalvee reklaam Lazy Beach'il

Džungel

Nähtus, mis tekkis ujudes. Pilt on illustreeriv, sest me ei hakanud fotokat ujuma võtma :)

Meie uued lahedad sõbrad ja üks osaline saatest "Maamees otsib naist"

Brittney

Lugu lumeinimestest, narkar-rotist ja maailma parimast toidust, mida ei saanud süüa!

Pärast pikka tõmblemist otsustasime lõpuks aja maha võtta ja asusime paradiisi otsima. Tegelikult olime juba päris varakult broneerinud kolmeks ööks majutuse Ream'i rahvuspargis asuva Koht Thmei saare ainsas majutuskohas, mille ehitamiseks said ühed sakslased loa paar aastat tagasi. Idee läks neil läbi ainult tänu sellele, et nende rajatud bungalo-kompleks oli 100% öko. Isegi elektrit toodetakse päikesepaneelidega.

Sõit saarele oli sama meeldejääv kui saar ise. Liisi kardetud neljatunnine bussisõit kamikaze-juhtidega läks väga libedalt. Ei jõudnud täie sõsidusega terve tee bussiteleris täisvõimsusega lärmanud khmeri-keelsesse karaokesse süvenemagi hakata, kui juba oli meie kord maha minna. Nimelt väljusime me tulevaste võõrustajate juhiseid järgides tervest bussist ainsana täiesti suvalise külakuudi juures umbes 30 km enne Sihanoukwille'i. Nii kui meie jalad maad puudutasid, ründasid meid šaakalitena kohalikud rolleritega külamehed, kes teineteise võidu “Koh Kchhang” hakkasid karjuma. Kuna teadsime, et see on ainuke viis 7 km eemal asuvasse sadamasse pääseda, hüppasime peale ja põrutasime Koh Kchhang'i. Kuna paadini oli poolteist tundi aega ja kaluriküla Koh Kchhang meenutas lõputuid prügihunnikuid, otsustasime lihtsalt sadama juurde maha istuda ja mitte millegi tegemisega aega surnuks lüüa.

Ühtäkki tuli meie juurde üks 8-aastane tüdruk, kes väga kummalises inglise keeles meie nimesid pärima hakkas. Kuna tegelane oli nõnda vahva, otsustas Liisi talle lõhnaõli kinkida (meil on hea meel, kui kotist asju vähemaks jääb), millega tüdruk küll esmajoones hambaid pesema hakata tahtis, kuid üldiselt viis see pisike kingitus neiu nõnda leili, et ta ei kavatsenudki meie seltsist lahkuda. Meie sõbrunemine šokolaadinahkse tirtsuga köitis lõpuks ka teiste laste tähelepanu ja lõpuks olid terve küla tited meie ümber kogunenud. Tipphetkel oli pägalikke umbes 20 ringis ja kuna sõbrunemine lumeinimestega oli nii tähtis sündmus, et vääris kindlasti kohta “esireas”, mindi kohati meie (eriti Liisi) pärast suisa omavahel kaklema. Aegamööda hakkasid küünistavad, kraaklevad ja võimalusel meie “põnevates” kottides sobranud jõnglased tüütuks muutuma, kuid õnneks päästis meid randunud paat. Kilkav rüblikuteparv saatis meid kaini ja julgemad ronisid isegi paati kaasa, et veel viimaseid (kümneid) kordi “high-five” lüüa.

Kui jätta kõrvale väike intsident, kus paadi mootor poole tee peal mõneks minutiks üles ütles, möödus sõit mõnusalt õõtsudes. Kohale jõudes kiskusid mõlema suud vägisi naerule. Bungalo oli küll väga minimalistlik, aga selle kompenseeris terass täiesti hingematva vaatega ja üldine rahu ja vaikus. Õhtusöögil pakutud jumalikud toidud (kus muu hulgas kogesin senise elu kõige võimsamat kalaelamust) andsid tervikule veelgi täiuslikuma mõõtme ja seal teineteisele otsa vaadates olime veendunud, et nüüd olemegi oma paradiisi leidnud. See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, kuid järgmine sündmusteahel tõi meid maa peale tagasi. Esmalt avastasime oma gurmeeõhtult tulles, et Liisi kosmeetikakott on kaunistatud uhkete aukudega, milliseid seal varem polnud. Omanikega aru pidades tuli välja, et tegemist on kohaliku narkar-rotiga, kes tahtis ligi pääseda just nimelt selles kotis olnud malaariatablettidele. Nimelt olevat näriline ka varasemate saarekülaliste malaariatablette tuuri pannud ja ilmselt lisab doos džunglis igavleva tegelase elule nii palju vürtsi (üks inglane rääkis, kuidas tema palju reisiv ja seetõttu sageli malaariatablette õgiv sõber sai kõrvalmõjudest omale külmkapi näol uue vestluspartneri), et vaesest karvapallist on sõltlane saanud. Kuna muidu pidi narkar-rott olema väga sõbralik ja inimese ligi ei kipu, läksime magama.

Järgmisel päeval sai Liisi endale uue sõbra. Mitte külmkapi vaid toalettpoti ja mitte malaariatablettidest vaid kõhutõvest tingituna. Olukord oli ikka päris hull, sest kõht pidevalt valutas ja sel päeval ei saanud ta mitte midagi süüa. Päev kulges meil lihtsalt lesides ja mitte midagi tehes, mis iseenesest oli mõnus. Liisi oli vapper. Hoolimata terviserikkest suutis ta isegi teist õhtut järjest olla seltskondlik ja kuulata meie uue inglasest tuttava Dave'i (kes oli saarel koos naise Elane'ga) veidra miimikaga edastatud seiklusi – isegi tooli- või lauajalast suudaks Dave rääkida nii nagu see oleks maailma kõige lahedaim asi, mille inimaju kunagi välja mõelnud.

Kolmas päev oli Liisil parem. Võtsime ette pika jalutuskäigu mööda lõputut rannariba. Kusjuures selles rannas olid kaugete saarte või mandrite poolt kaldale uhutud plätud, tossud või muud jalanõud sama sage nähtus nagu Eestis adru. Me küll ei lugenud neid lõputuid jalavarje üle, aga neid oli rannas ikka sadu. Ühtäkki jalutasid meile rannas vastu kaks imearmsat kutsikat, keda ma enda juurde kutsuma hakkasin. Liisi ütles, et see pole hea mõte, kuna nende ema võib lähedal olla ja nii ma sellest plaanist loobusin. Paraku oli siis juba hilja, sest võsast väljus meie selle päeva Kerberus. Tuli välja, et kutsikate suguvõsa täiskasvanuid oli suisa neli, kes lõrisevate verejanuliste lõugadega meie poole jooksid. Õnneks olime rannas ja panime vette jooksu. Igal koeral – aga eriti ühel – oli selline nägu peas nagu nad poleks nädal aega süüa saanud ja juhtumisi on inimene just nende lemmikmaius, kuid vette nad siiski järgi ei tulnud ja mõneminutise klähvimise peale otsustasid nad meid rahule jätta.

Ootamatuid kohtumisi loomadega oli Koh Thmeil veelgi. Kord kippus hobune meile peldikusse, siis jällegi oleks Liisile hiidsisalik kraesse kukkunud, kuna läks laes olles kärbse püüdmisega liiga hoogu. See kõik oli aga lõpuks mõlemale probleeme tekitanud kõhutõve kõrval nali. Ei ole vahva võileivatikuga veidike arbuusi nokkida, kui kõrval õgivad inimesed õndsate nägudega maailma parimaid toite (nagu ma enne kirjutasin, söök oli überalles).

6.veebruaril oli aeg lahkuda, kuna kari venelasi oli terve bungalo-linnaku kinni pannud. Nagu meie sakslannast võõrustaja Kavita ütles: “Russians are coming, escape!”

Sõitsime enne mainitud kalurikülast taksoga Sihanoukwille'i, istusime esimesse internetikohvikusse maha ja hakkasime hotelli valima. Mõtlesime, et pärast vahetpidamata kestnud keberniiti tahaks seekord lihtsalt mõnusalt puhata. Valik langes hotellikoolile, kus koolitatakse välja viietärni hotellide töötajaid. Tundus hea valik ja ma ei pidanudki pettuma. Seni on tegu parima toaga, teenindus on super (kui välja jätta osade õpilaste arusaamatu inglise keel), basseiniäärne on nagu seitsmetärni hotellis. Väga kõva! Nagu senisele kolmele nädalale kombeks, leiab kahjuks ka meie praeguses meepotis tõrvatilga. Nimelt on hotelli vastas oma telgi üles pannud vist Kambodža Keskerakonna sarnane organisatsioon, kes oma tantsudel, lauludel, palvetel ja niisama propagandajural puhub hääled sisse juba varahommikul. Kahjuks on khmeri-Toobalite ja khmeri-Simsonite kõlaritega võimendatud hääl nii võigas, et see polnud enam pärast esimest tundi naljakas. Täna hakkas õudusleiergast ketrama umbes poole kaheksast, praegu on õnneks vaikus...

Eile käisime veidi ka Sihanoukwille'i uudistamas. Jube...täiesti mõttetu koht. Kohalike linnaosas pole üldse midagi teha, kuulus peotänav Beach Road on samuti väga nõrk. Kui sa pole just vanematelt koolilõpu kingituseks 10 000 dollarit saanud Austraalia rullnokk, kes nagu kloonid käivad siin maika ja räpparinokatsiga ning püherdavad näpud püsti koerasitta ja -kust täis rõvedal rannaliival, pole siin midagi teha. Baare on küll palju ja kokteilide hinnad väga head, aga oma kerjuste, kõiksugu loomade ja lihtsalt räpasusega jättis see ülisita mulje. Ja seda isegi pimedas. Tõsi, homme oleme just seal piirkonnas olevas hotellis ja võtame Hiina uut aastat vastu ning ilmselt koonu rulli tõmmates ei pane räpasust nii väga tähelegi, kuid tagasi ma kindlasti siia ei tuleks. Tai oma lummavate saartega, kus samuti võid hullumeelsed pidusid pidada, kuid kus kõik tükimaad ilusam, ei anna Sihanoukwille'iga võrreldagi.

Nüüd siis tulebki see koht, kus soovime head draakoniaasta lõppu. Tähistage siis ka üheksandal vastu kümnendat saabuvat maoaastat, nädalavahetus ju!  

Koh Kchhang'i kaluriküla

Koh Kchhangi külas sai Liisi aru, mis tunne on maailma kõige huvitavamal inimesel

Vaade Koh Thmei saare bungalo terrassilt (õudselt halb eks)

Koh Thmei saare bungalo. Seni kõige peldikum ööbimiskoht, kus me olnud, kuid kõik ümbritsev kompenseeris selle mitmekordselt

Koh Thmei saare restoran - kindlasti üks parimaid üldse

Sihanoukwille'i bassein on uskumatult puhas ja enamus aja päevast ei käi seal kedagi peale meie. Super!

Sihanoukwille'i peotänava Beach Road'i kõige viisakam tänavanurk. Mida rannale lähemale seda koledamaks ja koerajunnisemaks läks.

Apteekrite meka Phnom Penh

Ma võin ükskõik kellega ja ükskõik mille peale kihla vedada, et Kambodža pealinnas Phnom Penhis on ühe elaniku kohta kõige rohkem apteeke. Mõnel tänaval on iga teine (!) maja apteek. Ilma naljata! Ühel lambihetkel, kui seisin järjekordse apteegi ees ja ühtegi teist silmapiiril ei paistnud, panin huvi pärast stopperi käima ja mõõtsin, mis aja pärast täiesti tavalises kõndimistempos ma uut näen. Täpselt 40 sekundi pärast ehk järgmisel teeristil vaatasin paremale ja vasakule – kokku mõõtis minu silm nelja apteeki. Müstilisust lisab seik, kus läksin moskiitotõrjet otsima. Esimesest kahest polnud seda võimalik saada...kolmandas oli üks valik. Kurat, mis värk siin nendega on!? On nad siin kõik nii haiged? Ja kui on, siis millest see tuleb? Toidust!!??? Loodan, et mitte, sest toit on siin võrreldes Malaisiaga lausa oivaline (tõenäoliselt kasutan seda sõna elus esimest korda, aga täpselt nii on). Nii palju meditsiinihuvilistele...

Esimesed emotsioonid Phnom Penhist olid ehmatavad. Lennukist maha astudes ronis kuskilt kivi alt välja kauboimütsis kohalik, kes lummaval häälel duk-duk sosistas. Ei viitsinud pikalt umbes Tallinna Lennujaama suuruses kohas ringi uimerdada ja valisime enda sõidutajaks kauboi. Kes ei tea, siis duk-duk tähendab vähemalt Kambodžas 30-aastast võrri, millele on taha paigaldatud ilmselt omaniku enda kokkukeevitatud tõld. Sõit lennujaamast hotelli kestis umbes pool tundi, mille jooksul hingasime korduvalt kergendatult, et peame selles linnas veetma vaid kaks päeva. Arhitektuur oma 20. sajandi keskpaigas pärit putkadega ilmetu, liiklus meenutas OnOff'i avamisi, kus kõik esimesena pääsemiseks ükskõik mis suunas teisi pressivad, üldpilt oli räpane. Hotelli jõudes oli tuba küll päris okei, aga kuna retseptsioonis istuvad administraatorid vaatasid meid nägudega nagu oleks me just äsja nende palgaraha sirgeks löönud, ei jätnud see Kambodža kiidetud külalislahkusest just eriti võimsat esmamuljet.

Pärast pikka vaagimist otsustasime siiski, et lähme vaatame siin õudustelinnas veidi ringi. Jõudsime kesklinna tsooni, mis oli autodele suletud. Mulje linnast paranes. Istusime esimesse viisakasse söögikohta, kus pärast Malaisia ilmetut toitu üllatati meid väga maitsva söögiga. Liisi koguni väitis, et ta pole elus nii head salatit saanud. Arvamus linnast paranes veelgi. Poole söögi ajal kõlas kõrvaltänavas ilge pauk, mis tundmatutes paikades kolavatele paranoilistele läänemaailma inimestele seostus kohe terrorirünnaku või millegi säärasega, kuid meile selgitati, et tegemist on ilutulestikuga. Pauk ei jäänud ainsaks ja kui oma eine lõpetasime, läksime asja lähemalt uurima ja avastasime ees võimsa Mekongi jõe, mille äärde oli ilutulestikku vaatama tulnud kümneid tuhandeid inimesi. Lõpuks oli selgus majas: sattusime Phnom Penhi ajal, mil leinatakse endise kuninga Norodom Sihanouk surma. Aastakümneid riigi eesotsas olnud (2004. aastal andis ta võimu üle oma pojale) mees suri juba oktoobris, kuid suurejooneline mälestamine lõppeb palsameeritud Sihanouki põletamisega alles 4. veebruaril (päev pärast meie lahkumist). Mida lähemale kuningapaleele jõudsime, seda suuremaks valgetesse leinariietesse riietatud rahvamass muutus. Hinnanguliselt oli inimesi tänavatele kogunenud kindlasti üle 100 000. Omaette elamus oli ka pimeduses tuhandete tulede tõttu maagilisena mõjunud võimas kuningapalee ise ja palee ümber liigelnud sajad budistlikud mungad.

Järgmisel päeval, olles eelmisest õhtust toreda elamuse kätte saanud, tundus juba kõik mõnusam. Külastasime budismi templeid, käisime turul, mängisime gurmaane jne. Kõik mõjus teistmoodi, märksa paremana. Ja kui juba hämaruses rahvusmonumendi juurde jõudsime, tervitas meid keskpargis ja tänavatel taas valgesse riietatud rahvaarmee. Kusjuures siin on lein teistmoodi. Ärge kujutage ette hüsteeriliselt krokodillipisaraid välja pigistavaid põhja-korealasi. Kuna budism usub tugevalt hinge uuestisündi, siis lein tähendab kambodžalaste jaoks pigem festivali, kus rahva poolt armastatud meest heaga meenutatakse.
Paari sõnaga liiklusest ka. Valgusfoore on siin vähe, aga võiks ka üldse mitte olla, kuna keegi neist eriti kinni ei pea. Suurtel ristmikutel sõidavad kõigist neljast suunast – igas suunas umbes neli kuni kuus rida – tulevad masinad ninapidi kokku ja hakkavad siis teineteise vahelt end läbi nikerdama. Päris teooriaeksamita Kambodža juhilubade omanikud enda sõidutunnistust siiski kätte ei saa, sest üks liikluseeskiri on siin täitsa olemas: suuremal on õigus. Kuigi signaalitamine on siin nii tavaline, et kui kaks sekundit järjest ühtegi pasundamist ei kuule, arvad, et midagi on viltu, antakse suuremale teed. Liiklusahel, mis toimib ükskõik kui suurel ristmikul ja ükskõik, kas päri- või vastassuunas liigeldes, on väga selge: džiibid – sõiduautod – duk-dukid – mootorrattad/võrrid/rollerid – kondiaurul liikuvad duk-dukid – ükskõik millist träni käruga vedavad mammid – jalakäijad. Loogiline.

Duk-duk hetkel väga rahuliku liiklusega tänaval. Rohelise kiivri all olev mees ei ole tegelikult Kimi Räikkönen, kuigi talle endale peeglisse vaadates nii tundub

Kuningapalee peaväljak

Kuningapalee üks peaustest

Mekongi jõgi päevavalguses. Öisest leinavast rahvamassist on nüüd osad jäänud betoonkalda jalamile riideid pesema või kala püüdma

Wat Penh'i templi, Phnom Penhi vanima ehitise kõrval olev väljak

Wat Penhi tempel seest - kohalikud usklikud tõid Buddhale banaane, raha ja muid kingitusi

Wat Penhi peasissepääs

"Vene turg" kus müüakse absoluutselt kõike alates valuvelgedest ja lastemähkmetest lõpetades eksootiliste puuviljadega. Aga seda ainsat asja, mida ma sealt osta oleks tahtnud, mobiiliiümbrist seal ei olnud

Budistide Instituut