It's getting sunny!: March 2013

Meie Kambodža aja viimane sihtpaik oli Siem Reap. Linn, mille lähedal asuvad kuulsad templid eesotsas Angkor Wat'iga. Need templid on ühed neist ehitistest, mida vaadates sa hakkad mõtlema, et kuidas inimene on küll midagi nii võimast ehitanud. Ja veel nii palju aastaid tagasi...

Kuna siin regioonis on templeid tõeliselt palju, läheb kõikide avastamiseks aega vähemalt kolm päeva ja tegelikult jääb ka siis veidi puudu. Meie saime oma templidoosi igal juhul kolme päevaga kätte. Liisi sünnipäevahommikuks (teine templikülastuspäev) sihtisime end just Angkor Wat'i päikesetõusu vaatama ja me mõlemad võime kinnitada, et äratus kell 4:45 oli seda igal juhul väärt. Kui päikesetõusu roosa kuma jõudis templi taga oma haripunkti, oli see teine kord reisi jooksul, kus mõtlesime, et paremaks pole kuhugi minna. Pikka juttu pole mõtet kirjutada, sest pildid ütlevad selliste asjade puhul niikuinii rohkem kui tuhat kaunist sõna.

Aga actionit sai ka :) Piinlik kirjutada, aga esimesel päeval tõestasime, et ütelus “loll saab kirikus ka peksa” pole lihtsalt kujundlik vanasõna vaid lollide puhul täiesti reaalne võimalus. Esimese templi juures kutsusid vanad naismungad meid õndsalt naeratades altari juurde. Me olnuks nagu nõiduse all, kui avastasime ühtäkki, et oleme Buddha auks süütanud lõhnaküünla ja meie kätel ilutsevad õnne toovad paelad. Tädikesi oli palju ja järsku hakkasid nad kõik raha küsima. Ühele tädile, eeldusel, et ta jagab seda teistega, andsimegi väikse annetuse, kuid teised mutid tahtsid sellegipoolest oma osa saada. Õndsa näoga istuvatest vanamuttidest olid saanud rööv-nunnad ja et meid hüpnoosi teel päris paljaks ei tehtaks, andsime jalgadele valu.

Viimane templikülastuspäev lõppes jällegi sõna otseses mõttes pauguga. Hommikul ühte kaugemal asuvasse templisse tuk-tuk'iga sõites oleks ma napilt saanud inimkonna ajaloo kõige totrama vigastuse. Nimelt otsustas üks suitsiidile kalduv kana meie umbes 70 km/h sõitva tuk-tuk'i teele astuda, kuid kuna nõdrameelne suleline mõtles meeter enne kokkupõrget siiski elule veel ühe võimaluse anda, tegi ta surmahirmus ilmselt kanade ajaloo kõrgeima hüppe ja kihutas täie hooga meie suunas. Minu näo ja kana kokkupõrke hoidis õnneks ära ainult tuk-tuk'i raami üks nurgapulk. Ma päris tõsiselt ei kujuta ette, kuidas ma oleks näiteks ninaluumurru puhul reisikindlustuse selgitusse kirjutanud, et mind vigastas 70 km/h lendav kana.

Igal juhul oli see päev kuidagi neetud, sest tagasiteel hotelli sattus meie tuk-tuk avariisse. Õnneks olime linnas ja kiirus oli väike ning peale ehmatuse meiega midagi ei juhtunud. Küll olid katki kaks tuk-tuk'i ja üks maastur. Ikka juhtub.

Siem Reap'i linnast ka natuke. Kindlasti on see senise Aasia reisi kõige mõnusam linn. Ööelu on siin kirev, aga mitte rõve nagu Sihanoukville'is vaid mõnus. Tänavad on puhtad, inimesed sõbralikud, toit fantastiline ja hinnad üliodavad. Valgete linadega restoran, kus pakutakse maailmaklassilist teenindust ja elaval tulel tehtud hõrgutisi, saab söönuks 3 dollariga (!). Massaažisalonge on nii palju ja konkurents nii tihe, et hinnad on lausa naeruväärsed. On üsna absurdne, et massaaži lähme vahel lihtsalt sellepärast, et aega parajaks teha. Lühidalt öeldes võiks siin linnas isegi elada.

Aga pühapäeval juba Bangkok.

Ronib

Istub

Angkor Wat enne päikesetõusu

Nikerdus

Äge!

Röövnunnad ohvreid ootamas

Eelmise postituse lõpus olime suundumas mereanni pealinna Kep'i ja kuna meie buss läks põlema ainult ühe korra, siis jõudsime suhteliselt valutult kohale. Vähema valutu oli aga õhtu, kuna ma olin viimasest Sihanoukville'i hotellist putukatõrje mürgituse ja esimene õhtu Kepi's kujunes koos kõikide lisadega päris rõvedaks. Kuna tõusis ka palavik, kartsime, et äkki olen üldse malaaria saanud, kuna gurmaan-moskiitod on terve reisi jooksul minuga agaralt maiustanud. Otsustasime, et kui järgmisel päeval pole parem, siis läheme arsti juurde, aga õnneks nii ei läinud.

Järgmisel päeval tutvusime Kep'i linnaga, mis enne punaste khmeride (suts aja pärast ajaloost rohkem) võimuletõusu oli villade linn. Prantsusmaa kolooniaajastul ehitati Kep'i suurejoonelisi villasid, mille punased aga sisuliselt hävitasid. Nüüd on nendest rohketest akende ja usteta ehitistest saanud omaette vaatamisväärsus. Ülejärgmisel päeval külastasime pipraistandust ja kuulsaid koopaid. Teed on selles piirkonnas nii halvad ja auklikud, et umbes iga viie minuti tagant oli tunne, et nüüd on kaks võimalust: kas puruneb tuk-tuk või meie seljad. Pipraistandus oli suhteliselt igav, aga koobaste külastus üsna omapärane kogemus. Mitte et koopad ise oleks nii hingematvalt ilusad olnud vaid meid saatnud giidiparve pärast. Nimelt on koobaste ümbruses elavatel lastel kombeks giidi mängida. Alguses ilmus meie juurde üks armas tüdruk ja mõtlesime, et mis seal ikka, las ta siis olla meie giid, kuid üsna märkamatult oli meie ümber kogunenud kümme eri mõõdus jubinat. Kuna nende väiksed ajud mõtlesid ilmselt, et mida kõvemini “Dragon head” või “Turtle body” karjuda, seda parem giid oled, siis me ei saanud terve ekskursiooni jooksul kahjuks mitte millestki aru.

Pärast Kep'i sõitsime maakonna pealinna Kampotisse. Külastasime vana kirikut, 20-ndatel ehitatud kuid 70-ndatel tondilossiks moondunud suurt kasiinot, kuninga endist residentsi (mis oli kaks korda väiksem kui Agu maja Tilsis). Lisaväärtuse andis neile ehitistele asukoht – 2000 meetrit merepiirist.
Omaette vaatamisväärsus oli ka keskealine prantslane meie bussis, kes kahjuks kinnitas meile selle reisi jooksul juba mitmendat korda, et prantslased on kõige matslikum ja labasem rahvus. Väärikalt uhkeid prantslasi on vist väga vähe järele jäänud, uus generatsioon on labaselt uhked. Üldiselt käivad nad vingus nägudega ringi ja on ühed põhilised, kes hinna alla saamiseks on kasvõi pisarateni nõus manguma. Teiseks on prantslased (huvitaval kombel ka prantsusekeelsed kanadalased) põhilised, kes kohalikke mõnitavad ja järgi teevad. Ja seda mitte naljakalt, aga äärmiselt lamedalt. Kolmandaks on nad koos venelastega põhilised, kes ostavad ja kannavad siin suure firmamärgiga vuffel-Armanisid ja muid võltsinguid, mis eriti juba soliidsemas eas härrade puhul on eriliselt tobe.

Üldiselt olid Kampot ja Kep toredad ja puhtad linnad, mis meenutasid pigem Euroopat kui Aasiat, kuid kuna seal polnud tegelikult miskit teha, polnud meil kahju, et saime neis veeta kokku vaid neli päeva. Sõitsime nädalavahetuseks Phnom Penhi, et seal minu haltuura tarbeks kohalikke vutimatše vaadata (Loe järgmisest “Jalkast” :) ). Kindlasti pidime jõudma ka genotsiidimuuseumisse, mida iga Phnom Penhi külastav inimene peaks tegema. Jõudsime...

See on nüüd see koht, kus nõrganärvilised ei tohi lugeda.

Genotsiidimuuseum koosneb Phnom Penhis sisuliselt kahest osast. Üks on keset linna asuv koolimaja, mis muudeti 1975. aastal võimule saanud punaste khmeride poolt vanglaks, sest nende meelest polnud haridus üldse oluline. Teine on linna piiril asuv ühishaud ja selle ümber olev muuseum. Kuna olime sel suvel Auschwitzis käinud ja sealseid mastaape näinud, polnud Phnon Penhi oma nii võimas, kuid vangide kohtlemine ja tingimused tundusid mõnes mõttes veelgi võikamad. Kui natsid hävitasid vaenlaseid gaasikambrites, siis punasele khmeridele meeldis inimesi piinata – uputada, lõikuda, põletada. Kusjuures nutta ja protesteerida ei tohtinud, kuna vastasel korral ootas sind topelt-vägivaldne piinamine. Koolimaja kolmanda korruse rõdud ja aknad olid kaetud igaks juhuks okastraadiga, et piinatav enesetappu ei saaks sooritada. Mainitud koolimajja toodi nelja aasta jooksul vangi igasuguseid inimesi ja 20 000 sealt läbi käinud inimesest jäi ellu vaid 14. Endise valitsuse pooldajana polnud sul sellisest saatusest kindlasti pääsu, kuid enamjaolt olid ohvrid täiesti süütud inimesed. “Parem surnud süütu inimene, kui elav vaenlane,” kõlas üks punaste khmeride lööklause.

Linna piiril asuv ühishaud, mille sarnaseid on Kambodžas üle 300, sai punate khmeride valitsusajal viimaseks reisiks umbes 10 000 inimesele. Pärast terrori lõppu avastati väljakaevamistel, et enamus inimeste kolbad on lõhki. Põhjendus sellele oli lihtne: kuulid olid punaste khmeride jaoks kallid ja nii hukati põlvil toetuvaid inimesi kirkade, haamrite, raudkangide, kirveste, kuvaldade ja nugadega. Imikuid ja väikseid lapsi peksti lihtsalt peaga vastu puid...

Kokku tapeti punaste khmeride valitsusajal nelja ja poole aastaga hukkamiste ja näljutamiste teel ligi kaks miljonit inimest. Kui terrorivalitsus kukutati, pääsesid enamus punaste khmeride juhte ilma karistuseta. Nende juht Pol Pot suri alles 1998. aastal mürgitamise tulemusena – vahepeal jõudis ta naise võtta ja isegi vanaisarõõme nautida. Teiste tähtsamate ninade suhtes on kohtuprotsessid endiselt käimas, kuid paljud Kambodža elanikud küsivad, kas nende süüdimõistmisel on enam mõtet. Nad suutsid advokaatide abiga imekombel 35 aastat vabadust nautida ja on nüüdseks vanaätid. Õiglus?

Nõrganärvilised võivad järgmist postitust lugeda.